Just let-it-pass…

    …ehk   lase sel lihtsalt minna (tänavuse Eurocampuse mitteametlik lööklause). Vahepeal on möödunud vaheaeg ning kolm nädalat kooli ja juba 4 nädala pärast olengi kodus. Mida lähemale see aeg jõuab, seda rohkem ma seda ootan. Mitte selle pärast, et siin tore ei oleks, aga kuidagi see tunne ja teadmine, et kohe-kohe saab oma mugavasse kodusse tagasi pöörduda teeb hinge soojaks ja paneb mõttes kohvrit pakkima. Ja samal ajal istusin ma Dutchie’de diivanil pärast seda kui sai vahetatud veini ja õlu poolt õhutatud kamraadilikke tundeavaldusi oma grupikaaslastega ja ma teadsin, et ööl vastu 24. detsembrit, mil ma istun Barcelona lennujaamas, on raske silmi kuivana hoida.

Vahepeal on olnud palju mõnusaid väljas käimisi. Ei midagi väga uut ja huvitavat. Ikka vana hea Monteditos kolmapäeval (millel kord järgnes Plaza Muralla) ja kellegi korteris väikesemat sorti viibimine. Üks neljapäev tegime Theresiaga taaskord paellat tema külalise auks (see kord paella vegeteriana) ja maitses taaskord imeliselt. Theresia segas kokku ka oma kuulsa sangria de casa ja veetsin väga mõnusa õhtusöögi koos nendega.

11/11/11 oli spontaanne karnevalihooaja alguse pidu. Vaadanud enne 45 pettumust valmistavat minutit jalgpalli matši kodumaa ja härjapõlvlaste vahel, tõmmanud laineriga paar pikemat joont silmade ümber ning Theresialt saadud sarvekesed pähe pannud, läksingi Veronika juurde. Seal olime me väga väikese seltskonnaga: Suvi, Martin, Tatyana ja Veronika oma korterikaaslastega. Sellegipoolest oli selline tore õhtu, kus sai joodud sangriat julgetes kogustes ning räägitud maast ja ilmast (ja tõlgitud Tatyanale Martini sarkasmi). Kahjuks aga ei õnnestunud tulla koju nii varakult kui plaanisin ning järgmine hommik oli üpris raske ärgata, kuid ees ootasid Cuevas de San José.

12. november külastasime tõeliselt maagilist paika. Nimelt asub Castellónist umbest 45 minuti kaugusel linnake nimega La Vall d’Uixo, mille suurimaks vaatamisväärsuseks on linna ääres asuvad koopad maa-aluse jõega. Kuigi ekskursioon iseenesest ei olnud just kõige suurepärasemalt korraldatud, siis koopad ise olid seda kõike väärt. Paadisõit mahedalt valgustatud koobastes oli just kui filmis. Pilte seal teha ei tohtinud, seega peate ise guugeldama Cuevas de San José. Aga lisaks imelistele koobastele oli ka meie seltskond hea ning naerda sai piisavalt. Õhtul istusime Suvi ja Martini juures ning vanainimestena läksime varakult magama.

Sellest järgmine nädal olid esmaspäevast kolmapäevani korralised loengud. Seekord siis teemad antropoloogia vallast. Üleüldiselt olin ma üks vähestest, kellele need meeldisid, kuigi lõpliku essee suhtes ma eriti targem ei ole. Aga küllap kuidagi ikka valmis saab. Kolmapäevast alates hakkas väljas käimise maraton. Esiteks traditsiooniline 100 Montaditos (1€ õllekannu eest ning lisaks iga võileivake ka veel selle hinna eest). Kahjuks aga oli seal piisavalt lärmakas ning kuna keegi erilist entusiasmi asukoha vahetuse kohta üles ei näidanud, siis olin juba kell 10 kodus ja valmis varakult magama minema.

Neljapäeval plaanisin kodus olla, aga siis tuli välja, et on Agasha sünnipäev ning ta kutsus mind ühinema Tascasesse. Kuna ma olin talle nagunii kokkusaamise võlgu, siis ei saanud ei öelda. Kokkuvõttes ei saanudki Agashaga nii palju juttu ajada, istusime suure seltskonnaga Plaza Muralla’l ja jõime õlut. Mina suhtlesin osade oma hispaania keele klassikaaslastega ning samuti tervitas mind Dani lausega “Me peame koos pilti tegema!” (sest meil on Eestis ühine sõbranna). Lõpuks läks sünnipäeva seltskond Wallabysse, mina aga liikusin väiksema seltskonnaga kodu poole. Me avastasime Daniga, et oleme peaaegu naabrid. Kokkuvõttes väga lahe õhtu huvitavate inimestega. (Ning olen Agashale endiselt sees kokkusaamise ja Danile kohvi joomise… läheb kiireks!)

Reede ja laupäev möödusid vihasemate Uno lahingute all Dutchiede juures. Kusjuures ma sain ka paar korda võidu kätte. Üleüldiselt oli palju sangriat ja veini ning palju nalja ja naeru. Kõik said naerda minu heliefektide üle ja üleüldiselt toimus mõnus ja sõbralik tögamine. Laupäeval oli ka Tatyana boyfriend Roy meiega ning me püüdsime nende kommunikatsiooni vahendada, aga tulutult. Lõpuks ei läinud ikkagi keegi välja. Reede öösel koju minnes kasteti meid ka vihmaga.

See nädal algas tõelise vihmaga. Esmaspäeva hommikul oli äratus 6.20. Mitte selle pärast, et kool oleks meeletult varakult alanud, vaid lihtsalt oli väljas kohutav äike. Just nimelt, kohutav.  Kooli minnes tuli tõelist valget vett kohati taevast alla ning kohale jõudes olin peaaegu läbinisti märg… isegi kui mul oli vihmavari. Kahjuks polnud klassiruum ka meeletult soe. Õhtupoolikuks jäi sadu järgi ning sai taaskord kuivana koju jalutada. Teisipäeval kallas päev otsa ning oli pime. Tekkis kohe täitsa Eesti sügise tunne; ainult, et toas on siin külmem – keskküte pole siin just levinud mõiste. Õhtul tantsutundi minnes lohutas Anne, et sellised päevad on äärmiselt erandlikud. See oli tõsi, sest kolmapäeva hommikul siras taevas päike ning väljas oli nii soe, nii soe. Tegime pilti ka selle nädalase professor nr. 1’ga. Üleüldiselt oli see nädal programmi siiamaani huvitavaim kursus väga karismaatilise õppejõuga, kellel on harjumus iPhone’e loopida… Neljapäeval oli Skype’i loeng Soomest, mis oli samuti põnev.

Kuna nädala alguse vihm ja külm mõjutasid minusuguse siidikinda olekut, siis olin kolmapäeval ja neljapäeval natukene tõbine. Põhiliselt valutas selg ning sellega seoses ka õlad, kael ja pea. Aga neljapäeva õhtul tundsin ennast piisavalt hästi ja läksin Jolieni juurde niisama istuma. Meiega ühinesid Suvi ja Martin ning hiljem ka teised Dutchied, kes tulid vampiirifilmi linastuselt. Vein, muusika ja sõbralik möla ajamine ning möödus väga mõnus õhtu.

Reede õhtul oli kaua planeeritud kostüümipidu teemaga halb maitse. Mina oli varustanud ennast selleks kollase/rohelise juukselakiga ning värviliste retuusidega. Kuna tegemist oli taaskordse õhtusöögi üritusega, siis tegime Heleniga kaasa pannkooke (Helen) ja õunamoosi/-kastet/-plöginat (mina). Mõlemate kohta sai kuulda kiidusõnu. Oma kauni soengu ja meigiga Dutchiede juurde jalutades sõitis ainult üks mees peaaegu vastu posti rattaga. Üleüldiselt oli ülilõbus, peaaegu kõik olid  kostüümi tõsiselt võtnud ning isegi meie supermodell Sabrinal oli tõeliselt halb maitse. Toidud olid taaskord ülimaitsvad. Rauati oli valmistanud maailma parimat tapast ehk peekon keeratud ümber datli, mille sees on mandel. See on lihtsalt imeline. Kõhud täis, olime valmis tantsima. Üllataval kombel lasti meid sellistena isegi klubisse sisse. Vahelduseks mulle isegi meeldis klubis. Koju tulles sai pea sodist puhtaks pestud ja juba kell 4 olingi oma värskelt lõhnavate linade vahel uinumas.

Jäänud ongi veel 4 nädalat (mõni päev vähemgi), aga ees on ootamas veel palju: tihe kooli ja kooliasjade nädal, minu sünnipäev, Barcelona reis, Sinterklaasi pidu (ehk siis hollandi jõulud) ning lisaks veel nii palju väljas käimisi ja kohvi/tee joomisi kui vahele mahub. Tänasel esimesel advendil mõtlen kõigi nende heade inimeste peale siin, kodus ja kaugemal. Parimat!

Las vacas versus los ciervos

Ehk kuidas ma Heleni ja Pellega Morellas käisin. Ja uskuge mind, selgitada tähemärkide abil, miks lehmad ja hirved sellel reisil nii keskset rolli mängisid, on minu kirjandusliku võime juures liigselt raske ülesanne.

Kuna Pelle oli nädalakese siin ning rentis auto, siis sain reedel, 4. novembril kasutada võimalust sõita sisemaale ja mägedesse avastamaks linnakest nimega Morella. Teisiti võiks nimetada ka seda reisi “Sügist otsimas”, sest ilm seal kõrgemal oli üpris jahe. Minusugune vahemerelise kliimaga harjunud printsess pidi isegi kindad kätte panema, kuigi temperatuur näitas võibolla 13C. Jõuludeks Eestisse naasmine saab lõbus olema…

Pärast auringe ringteedel ja mäe peatust, et hingata sisse seda imelist vaadet, jõudsime oma sihtpunkti lähistele. Seda on võimalik kaugelt näha, kuidas ümber mäe on keeranud ennast linnake, mille tipus kõrgub võimsalt loss. Aga nagu mägedes ikka, siis selleks, et jõuda linnakesse, pidi keerama täiesti teises suunas, siis mäest alla, mäest üles, sinka-vonka siiru-viiru ja kohal me olimegi. Kindad kätte, jaki nööbid kinni ja avastusretk algab.

Turistiinfos rääkis tädi meiega inglise keeles. Olin täiesti pettunud. Ma punnisin jonnakalt oma ebagrammatilist välismaalase hispaania keelt vastu talle. Säh sulle kooki moosiga! Ma olen Castellónist ikkagi! Varustatud kaardiga (ingliskeelse kaardiga!), asusime linnakest avastama. Morella on üsna tibatilluke, pigem suur küla, kui väike linn, aga see kategoriseerimine ei muuda sisuliselt midagi. Tähtis on see, kui imeliselt maagiline see paigake on. Seiklesime mägitänavatel kuni jõudsime katedraalini. Ringkäik pühakojas ja edasi linnakese põhiatraktsiooni juurde ehk siis iidne loss, mis ehitatud mäe otsa.

2€ por cara ja nii me sisenesimegi kindluse territooriumile. Põhimõtteliselt võib seal terve päeva veeta, hea ilma korral loomulikult. Lossist endast on järgi ainult varemed, kuid need annavad üpris hea aimduse kunagisest hiilgusest ja võimsusest. Põhimõtteliselt ongi kogu loss ehitatud mäe otsa ning selle tippu (1072 m) viib rada spiraalis ümber mäe. Me liikusime piisavalt aeglaselt üles poole ja iga uue kõrguse ja külje peal tegime hunniku pilte sellest kaunist maastikust, mis meie ümber oli laotanud. Nii me siis veetsimegi ligi 2 tundi uurides iga nurgakest nendest varemetest.

Tagasi maa peale jõudes tundime, et kõhud on natukene tühjad ja hoolimata tibutavast vihmas ja jahedast ilmast otsustasime jääda eestlasteks Hispaanias ning süüa väljas. Söök ei olnud midagi erilist kahjuks (pealegi Peñíscola lõunat on peaaegu võimatu ületada), aga pearoa lammas oli mõnusalt pehme. Klaas punast veini kõrvale, magustoiduks flan ja olin siiski lõpuks rahul. Natukene suveniiri oste (Jolienile külmkapi magnet ja pudel toreda müüja soovitatud veini – tema rääkis küll meiega hispaania keeles, kuigi ma kasutasin grammatikat soovituslikult ainult).

Enne Morellast lahkumist vaatasime kiirelt lähedalt veel akvedukti ning siis hakkasime läbi mägede koduteed otsima. Peatusime veel linnakeses nimega Cinctorres, aga kuna vihma sadas, siis jooksime kiirelt autost välja, tegime paar pilti ja jooksime autosse tagasi. Suutsime isegi natukene ära eksida ning lõpuks ka Aragóni piiri ületada (kõrval provints – inglise fillid, kes oli Catherine of Aragón, värskendage oma mälukesi!) ja olla 1300 meetri kõrgusel merepinnast. Kuna aga hakkas pimedaks minema ja vihma sadama, siis üritasime siiski õigele teele tagasi saada. See meil ka õnnestus, Vilafrancas küsisime natukene teed ja señor rääkis üpris karmi aksendiga (või siis lihtsalt katalaani keelt, vabandust, valencianot) aga pärast segaduses küsimust ¿En frente de qué? saime teada, et peame plaza de toros eest vasakule pöörama ja sealt läks edasi juba libedalt.

Koju jõudes läks hinge soojendamiseks sisse paar tassi teed ja siis juba unematimaale.       

Pildialbum: https://picasaweb.google.com/eevasadam/Morella?authkey=Gv1sRgCOjY-_fAv4rzJw

Manchester kohtub Valénciaga

Kolmapäeval, 2. novembril võtsin oma tusatujupilved kaasa ja istusin rongile, et minna omaette Valénciat avastama. Õnneks hakkas juba selginema poolel teel selle imeilusa linna poole, hoolimata sellest, et rong peatus igas väiksemaski peatuses. Ilm jäi küll pilviseks, aga kuivaks ning piisavalt soojaks, et veel paljaste säärtega ringi lipata (novembris, milline väike nauding!).

Minu eesmärk oli külastada natukene kultuuri Valéncias ja sellest imeilusast linnast veidikene pilte teha. Nii ma siis pildistasingi katedraali iga nurga alt ja tänava vaateid ühelt ja teiselt poolt. Esimene kultuuriline eesmärk oli Museo Bellas Artes ehk siis kunstimuuseum, kus ma veetsin peaaegu kaks ja pool tundi. Enamik kunstnikke olid minu jaoks tundmatud ja seal oli äärmiselt palju kristlikku kunsti. Igal juhul oli väga põnev. Siiski mulle meeldis kõige enam ekspositsioon, mis oli pühendatud sellisele sajandivahetuse hispaania kunstnikule nagu seda on Joaquin Sorolla. Imeilusad maalid ja palju lisainformatsiooni (mida ma püüdsin hispaania keeles lugeda ja siis pärast ingliskeelse tekstiga kontrollida, kas ja kui palju ma aru sain). Pealse selle olid muuseumis ka mõned Velazquezi ja El Greco teosed, kui nüüd kuulsustest rääkida.

Pärast muuseumis käiku jalutasin natukene ringi Jardines de Real´is ehk kuninglikus aias, kus asus ka kaunis rosaarium, mis oli küll novembri alguseks ära õitsenud. Selle asemel on aga aeg, mil apelsinid puudel oranžiks minema hakkavad (aga väidetavalt see ei tähenda, et nad valmis on ja pargist neid siiski söömiseks ei korjata ka). Aga milline eksootika minu jaoks, kes ma olen sügisel harjunud nägema tammetõrusid ja valima uut kastanimuna taskusse. Seega sattusin ka natukene hoogu nende pildistamisega. Aga samas on Valéncia just apelsinide poolest tuntud ja istandusi oli võimalik imetleda terve rongisõidu vältel. Seal jalutades otsustasin, et aitab minusugusele matsirahvale kunstist ja kultuurist ning kõnnin pigem niisama natukene linnas ringi ja üritan midagi söödavat leida.

Leppisin lõpuks Caesari salatiga Plaza de Virgenil koos cafe con lechega ja tegin siis natukene suveniiri (st postkaardi) sisseoste. Ja kuigi pole veel detsember, siis jõin ikkagi veel horchatat, sest mitte liiga tihti jooduna mulle see siiski väga meeldib. See oli ka moment, mil ma kuulsin Plaza de la Reinal kostumas lõppematut lärmi. Loomulikult pidin ma oma uudishimus uurima minema, mis toimub. Ma olin kindel, et tegemist on mingi protestiaktsiooniga (Hispaania pole küll Kreeka, aga noh, majanduskasvust ei saa siingi väga rääkida) ja mõtlesin uurin, mida rahvas nõuab. Aga que sorpresa! Lärmi epitsentrisse jõudes leidsin ma sealt eest hoopis tänava kohvikud hõivanud sinisärklastest inglased, kes olid cervezast julgustatuna väga lauluhoos. Jah, tegemist oli Manchester City jalkafännidega. Vaene Valéncia, mõtlesin tol hetkel.

Jalutasin siis veel natukene ringi ja otsustasin koju jälle sõita, et normaalsel ajal Castellónis olla. Rongi valik oli mul äärmiselt õnnestunud kahel põhjusel: (1) taaskord peatus see iga postikese juures; (2) mul oli “au” sõita koos kõigi nende sinisärklastega! Uskumatu! Ärge saage minust valesti aru, tegelikult oli tore kuulda seda ilusat ja mahlast Manchesteri aktsenti ning ma sain pool teed kuulda ka nende laule. Olin ju tulnud kultuuri nautima! Ja need laulud… Need on äärmiselt vaimukad ja uskumatult leidlikud. Kuna ma päästsin ühe inglase, kes lootis kohalikega inglise keeles rääkida, välja sellega, et ma talle vastasin, siis sain ka teada nende sihtmärgi: Villareal, kellega Man City kolmapäeval mängis. Rääkisime siis üle vaguni natukene ka juttu ning kui ta Villarealis (u 15 minutit Castellónist) ma läks, jätkus mul piisavalt taipu öelda neutraalne “Head mängu!” (sest midagi muud hispaanlasi täis rongis öelda oleks võibolla natukene ohtlik). Hiljem minu kõrval olev hispaania daam kommenteeris, et need inglased on ikka parajalt locod. Muideks, Man City võitis, 3:0 ja õnneks läksid fännid pärast mängu Valénciasse tagasi, sest Castellóni tänavatel ei oleks küll seda rõõmupidu muidu välja kannatanud…

Tagasi kodulinna jõudes läksin õhtul meie lõbusa seltskonnaga Monteditosse, kus sai 1-euroseid bocadilloseid süüa. Minu lemmikuks jäi siiski šokolaadi oma. Eeldad midagi šokolaadivõidega, aga see mis su lauale ilmub on veelgi parem. Eks otsustage ise pildi järgi. Mina olin õnnelik. Üleüldiselt sai palju naerda ning hommikustest tusatujupilvedest ei olnud enam lõhnagi.

Minu Valéncia pildialbum on siin: https://picasaweb.google.com/eevasadam/Valencia?authuser=0&authkey=Gv1sRgCO-utaqSnfK7vQE&feat=directlink

Nädalavahetusene

Teeme kõik suuremaks ning alustame nädalavahetust neljapäevast. Miks? Reedeks ei jäänud midagi õppida ja kuna mitmed läksid juba nädalavahetusel ära, et nautida meie vaheaega mujal, siis istusime koos neljapäeval. Milline mässumeelsus, kas pole!

Niisiis, neljapäeva õhtul oli plaanis tõsisemat sorti Uno lahing. Ja tõsine on just õige sõna selle kirjeldamiseks, sest minu kogemused Unoga näitavad, et sõprust selles mängus ei tunta. Lõpuks sai meid kokku 11 inimest, kes kõik püüdsid anda endast parimat, et seda mängu mängida. Kerge just ei olnud, mina sattusin istuma “vastikus nurgas”, kuigi tegelikult olid need Silke, Corinna ja Ramón, kes seda nurka domineerisid ning ma olin õnnelik, kui sai paar kaartigi mängu visata aeg-ajalt. Mõne jaoks oli mäng ilmselgelt liiga kiire (köhhköhh-soomlane-köhhköhh) ja mõni sai taaskord palju roppusi kasutada (allakirjutanu). Üleüldiselt oli väga lõbus õhtu, kui sai palju võetud Rauati, kui meie liidri kallal ning püütud ennustada inspireerivaid lauseid, mida meie portugallasest professor järgmine päev öelda võiks. (Be different, think ahead ja Today’s the first day of the rest of your lives ehk “ole eriline, mõtle ette” ja “täna on teie ülejäänud elude esimene päev” olid juba kasutatud). Ma ei mäleta, millised suurepärased motiveerivad peepvainolikud lööklaused sel õhtul kõlasid, aga ütleme nii, et huumoritase oli täiesti arvestav. Nagu arvata võib, siis ma ei võitnud Unot…

Reedeks oli mul ülesanne võtta kooli kaasa plastiktopisid, sest meid ootas portvein Portugalist, mis oli meile mõeldud Joao poolt kingitusena. Enne seda pidin kuulma õõvastavat ennustust, et minust saab tulevikus Eesti välisminister. Igal juhul saime lõpuks Meelte Aia kohviku omanikult veinikorgitseri ja veel lisaks pudeli roosat veini ning nii me kell 13 reede pärastlõunal jooma hakkasime, koos professoriga. Joao oli tegelikult väga tore ja tema loengud olid huvitavad ning ma ausalt ootan juba tema essee kirjutamist (eriti kui motivatsiooniks on see, et kui meie tööd on piisavalt hea kvaliteediga, siis ta avaldab need kuskil, kus need on Tähtsa(ma)tele Inimestele kättesaadavad). Igal juhul, portvein oli imeliselt hea ning roosa vein oli… külm. Kõik lõppes mulle kui eestalasele väga huvitavalt. Nimelt, kui Joao pidi rongi peale minema, siis ta jättis meie kõigega hüvasti siinsele kandile kohaselt ehk siis kahe põsemusiga. Uhhh… Ma pole Tartus oma enamiku õppejõududega kätt surunud! Üleüldiselt jõudis mul reedese päeva lõpuks kätte see piir, kus ma tundsin, et võibolla kõik vähegi tuttavad inimesed ei peaks mind pidevalt põsele musitama ja vastupidi. Aga noh, when in Rome…

Reede õhtul saime kokku Sabrina, Tatyana, Manoni, Victoria ja Ibrahim (Vito kallim). Kõige pealt hea ale Bierwinkelis ning siis läksime You’sse jalga keerutama. Nagu ikka siis mulle meeldis seal seni kaua, kuni pidu tegelikult käima läks ning kui hakkasid tulema need 10 laulu, mis alati tulevad igal pool, siis mu kopp-ees-meeter läks punaseks ja läksin koju. Kaua sa ikka jõuad kuulata, et danza kuduro! Aga seni kaua oli lõbus ja tuli isegi paar laulu, mis mulle meeldivad (nt. MGMT). Jõudsime ära näha ka Erasmuslased, öelda kohustuslikud holad ja vahetada kohustuslikud põsemusid (tõesti, holast piisab!)… Tore oli ikkagi!

Laupäeval püüdsin natukene asjalik olla ning õhtupoolikul läksin au-Dutchieks hollandlaste juurde. See tähendab, et olime seal kuuekesi: mina, Tatyana, Jolien & Jasper ning Victoria &Ibrahim. Viimased valmistasin suurepärase lasange, minu poolt oli vein ja poekeeks. Rääkisime mõnusalt õhtusöögi laua taga juttu ja kõik oli väga hispaaniapärane, sest sööma hakkasime alles kell 22. Pärast seda oli paar ringi Unot taaskord (mina ja Ibo olime ainukesed, kes ühtegi võitu kätte ei saanud… ei jõua seda muud õnne ära oodata!). Dutchied olid väga mures, et pean üksinda koju minema ning pakkusid mulle juba diivanit, aga ma keeldusin kategooriliselt ning kui ma lubasin, et saadan neile sõnumi niipea kui kodus olen, lubasid nad lõpuks mul koju tulla. Mulle nii meeldis see õhtu, tõeline hea ja rahulik olemine heade sõpradega. On tore tutvuda eurocampuslaste tuttavatega nende kodust nagu Ibo ja Jasper ning tunda ennast mugavalt ja mõnusalt. Jah, aitäh prof. Vogelberg, et ma olen saanud juurde uusi ja toredaid sõpru!

Tänane pühapäev on olnud paras uimerdamine ja mitte millegi tegemine. Käisin kuulamas veel viimast conciertot Parque Ribaltas ning pesin pesu, et näiksin vähemalt kuidagigi kasulik. Õhtul saime taas kokku teterias algselt Victoria ja Ibrahimiga, ning hiljem liitusid ka Tatyana ja tema sõber Bas. Kuum šokolaad ja shisha ning võibki pühapäeva kordaläinuks lugeda. Eesootav nädal on vaheaeg, mil plaanin käia natukene poodlemas veel ning kolmapäeval lähen taaskord Valenciasse, et külastada natukene muuseume jms.

Un abrazo!    

Niiiiiii hea

Ehk valim põhjuseid, mis mulle Hispaanias olemine meeldib.

Mulle meeldib, et oktoobrilõpp Castellónis on kui ilus september Eestis. Hea küll, värvide poolest jääb siinne loodus alla, aga siiski. Temperatuurid ei ole veel liiga külmad. Päikeselistel ja selgetel hommikutel tahaks küll käsi kinnastesse peita ja jaki nööbid tuleb kinni panna, aga päeval on päikese käes veel mõnus olla. Veel võib paljaste säärtega ringi lipata ning sukapüksi orjus ootab veel kapis oma korda. Vahel kosutavad taevaluugid sind ka peene vihmaga nagu näiteks täna hommikul. Aga see ei loe, sest väljas on ikka 18 kraadi ja isegi vihm ei suuda mind veenda panna selga kevad-sügismantlit, mis oleks veekindel. Ega ma ju suhkrust tehtud pole!

Mulle meeldib, et sinu majanaabrid ütlevad sulle alati Hola! kui sa neid treppidel kohtad, isegi kui nad ei tea, kes sa selline oled. See tekitab tunde, et sa ei ela mingis isolatsioonis oma korteris, vaid sinu ümber on mingi kogukond inimesi, isegi kui see tegelikult nii ei ole. Või siis see, kuidas kohvikutädi muheleb mõnusalt iga kord kui ma oma järjekordse napolitana de chocolate järgi lähen.

Mulle meeldib elutoa (ehk suurestoa, Kesk-Eesti murre) nurgas olevas tugitoolis hommikuti kerratõmbununa kohvi juua ning raamatut lugeda. Nagu juba korduvalt mainitud, siin naudin hetkel Dickensit, just tõepoolest naudin. Ning see tugitool seal oleks nagu mõeldudki lugemiseks: mugavalt kaod tugitooli pehmusesse samal ajal kui saad jalgu sirutada kõrval olevate tugitoolidele, laud on lähedal, et toetada kohvitassi ja võileiva taldrikut. Jah, need hetked on tõeline paradiis.

Mulle meeldib, et 150g Milka šokolaadi maksab Mercadonas ainult 1€. Ja et verduriast on 93 sendi eest võimalik saada kilo kohalikke õunu ja kaks punti mesimagusaid viinamarju. Ning 1€ eest ostetud vein maitseb üllatavalt hästi ning et Plaza Muralla’l saab sama raha eest õlut juua.

Mulle meeldivad igasugused huvitavad vestlused, mis siin peetud on. Küll on teemaks poliitika, küll on teemad isiklikumalt laadi. Uued inimesed, uued teemad, uued vaatepunktid. Ühesõnaga, põnev. Pean tunnistama, et me Heleniga jätame üpris huvitava mulje Eestist siin. Põhiliselt tegeleme me seenel käimisega, muusikat teeme rohukõrrega ning kuidas me kõige selle kõrvalt suutsime Skype’i leiutada, on müstilika. Mulle meelivad siinsed omad naljad ja lööklaused, mis teatud inimestega tekkinud on, ja kõik need korrad kui pisarateni naernud olen. Mulle meeldib, et õppejõud suhtuvad meisse kui võrdsetesse ning sööme koos lõunat või joome koos õlut. Või mekime koos portveini nagu homme juhtuma hakkab.

Mulle meeldib, et ma olen õppinud juurde uue keele. Mis sest, et vahel suudan selles keeles ainult täishäälikuid rääkida. Teine päev aga olen võimeline täitsa normaalset vestlust pidama. Ma olen saanud nii palju inspiratsiooni keeleõppeks siin; tahan Eestisse tagasi jõudes kindlasti hispaania keelega jätkata ning samuti üles soojendada oma pooleldi unustatud saksa keele. Üleüldse tunnen ma siin, et mu teadmisjanu on saanud sisse uue hoo…

Loomulikult on palju asju, mida ma ka igatsen: söögikorrad kogu perega, filmiõhtud/ööd Kadri ja Krissuga, kohvi joomise maratonid Tartu 90 köögis, 325-326 ühised peod, Werneri Brita kook, jalka ja Eurovisiooni otsekommentaarid Kadriga, Kohvipausi ülimagus kakao, soe leib päris võiga, kesköised koogisööjad… Aga juba kahe kuu pärast teen seda kõike uuesti. Seniks naudin aga siinseid rõõme.

Tempus fugit

Jah, aeg tõepoolest jookseb ning olen jõudnud täpselt oma Hispaania ebareaalsuse keskpunkti. Kaks kuud on siin oldud ning täpselt 2 kuu pärast jõuan oma seikluse alguspunkti tagasi. Loodetavasti siis ka targema ja kogenenumana. Tundub, et olen nii kaua siin juba olnud, inimesed on juba väga kalliks saanud ning muretsen juba ette selle üle, kui väga ma neid koju jõudes igatsema hakkan. Saab olema raske harjuda vaikse ja rahuliku eluviisiga uuesti.

See nädal oli tihe kooli poolest. Õppejõud seekord Utrechtist ning teemaks lingua receptiva ehk LaRa. Selle tarvis olime teinud esimesel nädalal Dariaga ka katse, kus inimesed rääkisid oma emakeeles teise riigi esindajaga. Minu puhul siis oli eesti ja vene keel. Väga lõbus oli neid videosid näha. Parimaks palaks jääb siiski see, kuidas Manoni ja Martini puhul viimane alles hetk enne eksperimendi lõppu aru sai, et neil on erinevad pildid ees. Aga eks minu ja minu vasaku-parema käe selge arusaamise üle said ka nii mõnedki itsitada (eriti arvestades seda, et vene ja eesti keel kõlasid kõigile nii võõralt ja veidralt). Nüüd tegime uued videod (uute naljadega). Mina rääkisin sekord inglise keeles ning kuulasin saksakeelset seletust selle kohta, kuhu ma labürindis minema peaks. Muidu oli kõik korras, aga meil oli Rauatiga paber erinevat pidi ees, seega polnud lootustki, et ma ta üles leian. Aga vähemalt see hea tunne, et sain tema saksa keelest väga hästi aru. Lisaks pidasime maha ka kolm väikest debatti keelepoliitika teemadel. Mina olin ELi grupis, kus meil oli ilmselgelt liiga lõbus. Kõik läks lappama seal, kus me otsustasime omale nimed välja mõelda. Mina olin Pille Õunaõis, mis ei olnud peale Heleni kellegi jaoks eriliselt naljakas nimi, aga mõte oli panna Martinit hääldama õ-tähte. Lisaks oli meie grupis ka Frau Ursula Müller-Mayer. Ütleme nii, et nõudis ikka suurt pingutust, et mitte naerma pursata meie “tõsise” debati vältel.

Pärast 3 pikka päeva, läksime kursuse lõpetused Meelte Aeda õlut jooma koos professoriga. Me rääkisime küll peamiselt omavahel väga veidratel teemadel, aga siiski oli mõnus pingevaba kursuse lõpp. Kuna ma otsustasin ka seda kursust mitte teha, sain ka see nädalavahetus puhata. Neljapäeva õhtul läksime väikse seltskonnaga kõige pealt Plaza de Murallale õlut jooma. Väljas hakkab aga siingi jahedaks minema ning otsustasime edasi kolida Bierwinkelisse, kus pakuti (küll mitte kõige odavama hinna eest) importõlut. Mina valisin inglise ale’i, mis maitses mõnusalt puuviljaselt. Hispaania õlu on odav ja joodav, aga ilmselgelt pole see just jook, mille pärast see riik kuulus on. Taaskord oli mõnus seltskond, head naljad ning ma otsustasin ennast säästa ja mitte klubisse minna.

Reedel magasin, kuni und jätkus, ehk siis peaaegu kuni poole 11ni. Toimetasin niisama kodus ja õhtupoolikul läksin kohtuma oma tandemi partneriga. Nimelt sain ma läbi Teresia tuttavaks Aidaga, kes on huvitatud inglise keele praktiseerimisest ning on valmis mind aitama mu kahel jalal lonkava hispaania keelega. Seega reedel saime kokku ning tegime kokkuleppeid. Mina sain rääkida palju hispaania keeles ning Aida mind palju parandada. Lisaks tandemile aitab mind hispaania keele õppimisel nüüd veel kaasa tantsutunnid. Jah, leidsin Castellónist kõhutantsustuudio ning käisin kolmes erinevas tunnis proovimas. Õpetaja Annelise, brasiillanna, on imearmas! Ta aitab mind ja tutvustab mind kõigile. Tunnid olid kõik erineva tasemega, aga ma arvan, et teisipäevane tund oli enam-vähem mulle sobilik. Tegeleme põhiliselt tehnikaga, mis on väga kasulik. Anne kontrollib alati pisiasju ja ma õpin nii palju. Peale selle on lihtsalt hea ennast taas liigutada natukene.

Reede õhtul korraldas Helen meie katusel peo veel enne, kui väljas liiga külmaks läheb. Rahvast oli üpris palju, aga üldiselt võib peo kordaläinud lugeda. Ma ise ei olnud võibolla kõige paremas peomeeleolus, aga siiski nautisin piisavalt ning suhtlesin veidikene inimestega, peamiselt siiski nendega, kellega ma nagunii igapäevaselt suhtlen. Võibolla laiskuse küsimus, võibolla mugavuse küsimus, aga lõppude lõpuks jõuan ikkagi selle investeerimisküsimuse juurde tagasi. Arutasime Jolieniga sama asja: tõenäoliselt Erasmuse inimesi ei kohta ma pärast Castellónist lahkumist enam kunagi, Eurocampusega on aga suurem tõenäosus, et nende inimestega teed kunagi tulevikus ristuvad (nii mõnigi on huvitatud Eesti külastamisest, minul on tekkinud väga palju tuttavaid Hollandis, lisaks veel müstiline Eurocampuse konverents Pariisis, mida meile pidevalt maintakse, kuid millest me samas midagi ikkagi ei tea). Ühesõnaga, valin kvaliteedi kvantiteedi üle.

Üleüldiselt olen siinse eluga piisavalt ära harjunud. Tean juba, mida ja kuidas süüa teha (isegi kui katsetan esimest korda elus karpe keeta), naudin oma vabade hommikute rituaali elutoa tugitoolis kerratõmbununa raamatut lugeda, pühapäeva lõunased kontsertid Parque Ribaltas… Jah, ikka on vahel koduigatsus peal, aga samas sain täna ka odava rongipileti Barcelonasse 23. detsembriks, seega jõuab ka see aeg aina lähemale. Enne seda saabub veel esimene vaheaeg, mil plaanin tõenäoliselt taaskord Valenciasse minna ning detsembri vaheaeg, mille jaoks on juba tehtud hosteli broneeringud ja rongipileti ost ning 3 päeva Barcelonas ootavad. Lisaks sellele on ka kooli jaoks midagi teha, seega ei karda just, et aeg liigselt venima hakkaks. Pigem ei sa ma arugi, kui detsember kätte jõuab. Vähemalt nii ma loodan…

Inimestest

Kuna vahepeal on kaks nädalat kadunud kuhugi pimedasse mutiauku, siis üritada nendest kokkuvõtet teha tundub hetkel liigne pingutus. Eriti pärast selle nädalast esseede kirjutamise maratoni. Pealegi, mis siin ikka kokku võtta on: kool, väljas käimine, õppimine, magamine, Grey’s Anatomy ja jälle otsast peale. Seega võibolla on lihtsam rääkida minu elust siin läbi nende vahvate inimeste, kellega ma siin tuttavaks olen saanud ja loodetavasti, keda võin nüüd ja tulevikus ka oma sõpradeks kutsuda.

Kõigepealt on loomulikult mu enda kursakaaslased Eurocampusest, kes mulle väga meeldivad. Kuna me veedame üpris palju aega koos, siis tunnen ennast juba nende seltskonnas mugavalt. Eile välja minnes kogesin seda sama: algul olid Violett 70s ainult mina, Helen ja mõned Erasmuslased ja ma tundsin ennast kuidagi vaiksemana ja vähem kindlamana, kuigi kõik seal olid toredad inimesed ja olin nendega ka varem kohtunud. Aga siis saabusid mõned meie inimesed ning ma tundsin, et võin ennast vabaks lasta. Aga eks see ole ikka nii, et osade inimestega on rohkem kontakti, isegi nii väikeses grupis nagu meie Eurocampuse kursus. Ma tunnen ennast alati hästi Dutchiede seltskonnas: Jolien, Tatyana, Annemiek… Võibolla on asi ka selles, et nendega on kõige rohkem kontakti olnud, aga kuidagi tunnen ka mingit klappi nendega. Jolieni puhul näen palju sarnasusi: me mõlemad oleme tööle ja õppimisel keskendunud, aga samas tahame ka lõbutseda. Mõlemad oleme väga täpsed inimesed.  Valencia reisil saime palju Tatyanaga aega veeta ja juttu ajada ning samuti leidsime palju ühiseid jooni. Rauati on ka üks inimene, kelle seltskonnas tunnen ennast hästi: ta on küll paar aastat vanem minust, aga sellest ei saa kuidagi aru (kuni ta ise lõpuks ütles seda). Aga ta on kuidagi rahulik inimene, kellega on alati tore rääkida. Grupitööde puhul olen ma mõlemal korral olnud samas grupis meie vapra meesoo esindaja Martiniga ja paistab, et meil on samuti normaalne läbisaamine. Ma ei karda tema huumorimeelt ja meile mõlemale meeldib poliitikast rääkida.

Mõnus grupidünaamika tulebki vist välja ühistel üritustel kõige enam, ükskõik kas selleks on kesköine katusepiknik või grillimine pargis või lihtsalt koos istumine ja välja minek. Eelmine nädal tähistasimegi Manoni sünnipäeva mitmeid kordi. Kõige pealt neljapäeva öösel pidasime Veronika katusel väikese pikniku, kus sai taaskord palju naerda ja kõigest rääkida. Manon on ka ametlikult Dutchie, kuid tundub pigem olevat maailmakodanik; hästi emotsionaalne ja alati ka tore ja märkav kaaslane. Eile näiteks pani ta mulle ette otsida mulle “projekt”. Andsin viisakalt teada, et tegelikult läheb mul väga hästi. Tema sünnipäeva tähistasime ka eelmine laupäev pargis grillides ja piknikku pidades. Peaaegu kõik olid kohal, kahjuks mina ei olnud eriti heas seltskonna vormis. Selle eest istusin ja kuulasin hispaania keelset vestlust Sabrina ja Manoni sõbra vahel, millest ma ka suures osas aru sai. See kolmapäev toimus Dutchiede juures botellón, ehk siis saime niisama kokku, jõime paar õlut/sangriat ja liikusime siis edasi Wallabysse. Pärast 4 tunnist päevast (konstruktiivset) vaidlemist Tatyana ja Martiniga meie trankriptsiooni essee üle oli kolmapäeva õhtu nagu taevane kingitus. Kõik olid heas tujus ja Wallabys oli üpris ruumirikas. Lõbusas tujus olev inglane James üritas uurida, kuidas Eesti ööelu välja näeb ja pidin talle pettumuse valmistama, sest ma tõesti ei tea.. Ei käi nii palju väljas. See oli aga märksõna noorele Jamesile, et mulle seletada, et ma peaksin ikka rohkem väljas käima. Minu jaoks oli see nii naljakas. Läksime Martiniga koos koju ja kui keegi veel kunagi väidab, et naised räägivad palju, siis mul on üpris hea põhjus vastu vaidlemiseks, sest mina ei saanud peaaegu üldse sõna meie jalutuskäigu aeg…

Eelmine reede läksime Rauatiga meie hispaania keele kaaslase Lukasze sünnipäevale. Lukasz ei ole ka Erasmuslane, vaid õpib siin mingis erilises ja teaduslikus programmis ning seal sünnipäeval oli palju tema programmikaaslasi, osasid juba teadsin tänu hispaania keele kursustele (mille eksami ma muideks edukalt läbisin: 95%!) Tegelikult oli see hästi tore õhtu, mil sai rääkida palju uute ja huvitavate inimestega. Suhtlesin palju ühe vene tüdruku Agashaga, kellele ma siiani olen koos välja mineku võlgu. Samuti leidus seal hispaania tüüp Dani, kes elas jaanuarist augustini Eestis. Nagu arvata võib, siis meil oli palju, milles rääkida: võrdlesime oma kogemusi ja loomulikult leidsime ka ühise tuttava. Lisaks sellele veel igasuguseid erinevaid inimesi. Ühesõnaga, selline põsemuside maraton. Jah, see on midagi millega ma olen nüüd juba harjunud, et pidevalt võõraid inimesi põsele “suudlema” peab. Minusugusele vaesele külmale eestlasele tundus see algul ikka liigne olevat, aga nüüd olen juba harjunud sellega.

Castellón tundub ka vahel nagu Tartu. Väga harvadel hommikutel saan niimoodi kooli kõndida, et kedagi tuttavat ei näe. Kas sõidab keegi rattaga mööda hüüdes “Hola!” või siis näen jälle Katat, kes siis tänu minule (või pigem minu tõttu) otsustab ka mitte ratast võtta ja koos kooli jalutada. Seminarid meenutavad paremaid palasid eelmise aasta Küütri 202 peetud aruteludest; kõik tunnevad piisavalt mugavalt, et suud lahti teha ning vajadusel vastuväiteid välja tuua.

Vahel on küll tunne, et uut ja huvitavat on liiga palju: uued inimesed, uus keel, uued olukorrad, uued reeglid… Vahel tahaks lihtsalt kodusel diivanil kerra tõmmata, telekat vaadata ning ema-isaga kommide üle võidelda. Või Krissu, Johhi ja empsiga nende köögis kohvi juua ja lolli juttu ajada. Või Tartu tüdrukutega Veini ja Vinesse minna. Eelmine pühapäev tundsin jubedat koduigatsust. Koolitöö ei edanenud üldse ja vägisi tikkusid pisarad silma ja nii oleks tahtnud kodus olla. Aga see möödub ja eelmine pühapäev päästis mind teteriasse minek, kus sain nautida suurt tassi kuuma šokolaadi. Täna on selline mõnus igatsuse tunne, tean et kohe-kohe olen nagunii kodus tagasi ja igatsen kõiki neid inimesi ja väljas käimisi….    

Ilm liigub ka siin tibusammul sügisepoole. Eile üritasin veel randa minna, aga päevitamisest ei tulnud nende pilvede ja tuule tõttu eriti midagi välja. Kangekaelse eestlasena mässisin ennast aga salli sisse ja jäin siiski paariks tunniks randa, et oma Dickensit lugea. Hiljem ühinesid värske õhu vannideks ka Helen ja Tatyana. Täna hommikul käisin pargis tasuta puhkpilliorkestri kontserdil, mis meenutas väga Türi ja meie vahvat orkestrit. Jah… elu on praegu ilus ja need 10 nädalat, mis mul veel siin veeta on mööduvad linnutiivul, ma kardan…