Nädalavahetusene

Teeme kõik suuremaks ning alustame nädalavahetust neljapäevast. Miks? Reedeks ei jäänud midagi õppida ja kuna mitmed läksid juba nädalavahetusel ära, et nautida meie vaheaega mujal, siis istusime koos neljapäeval. Milline mässumeelsus, kas pole!

Niisiis, neljapäeva õhtul oli plaanis tõsisemat sorti Uno lahing. Ja tõsine on just õige sõna selle kirjeldamiseks, sest minu kogemused Unoga näitavad, et sõprust selles mängus ei tunta. Lõpuks sai meid kokku 11 inimest, kes kõik püüdsid anda endast parimat, et seda mängu mängida. Kerge just ei olnud, mina sattusin istuma “vastikus nurgas”, kuigi tegelikult olid need Silke, Corinna ja Ramón, kes seda nurka domineerisid ning ma olin õnnelik, kui sai paar kaartigi mängu visata aeg-ajalt. Mõne jaoks oli mäng ilmselgelt liiga kiire (köhhköhh-soomlane-köhhköhh) ja mõni sai taaskord palju roppusi kasutada (allakirjutanu). Üleüldiselt oli väga lõbus õhtu, kui sai palju võetud Rauati, kui meie liidri kallal ning püütud ennustada inspireerivaid lauseid, mida meie portugallasest professor järgmine päev öelda võiks. (Be different, think ahead ja Today’s the first day of the rest of your lives ehk “ole eriline, mõtle ette” ja “täna on teie ülejäänud elude esimene päev” olid juba kasutatud). Ma ei mäleta, millised suurepärased motiveerivad peepvainolikud lööklaused sel õhtul kõlasid, aga ütleme nii, et huumoritase oli täiesti arvestav. Nagu arvata võib, siis ma ei võitnud Unot…

Reedeks oli mul ülesanne võtta kooli kaasa plastiktopisid, sest meid ootas portvein Portugalist, mis oli meile mõeldud Joao poolt kingitusena. Enne seda pidin kuulma õõvastavat ennustust, et minust saab tulevikus Eesti välisminister. Igal juhul saime lõpuks Meelte Aia kohviku omanikult veinikorgitseri ja veel lisaks pudeli roosat veini ning nii me kell 13 reede pärastlõunal jooma hakkasime, koos professoriga. Joao oli tegelikult väga tore ja tema loengud olid huvitavad ning ma ausalt ootan juba tema essee kirjutamist (eriti kui motivatsiooniks on see, et kui meie tööd on piisavalt hea kvaliteediga, siis ta avaldab need kuskil, kus need on Tähtsa(ma)tele Inimestele kättesaadavad). Igal juhul, portvein oli imeliselt hea ning roosa vein oli… külm. Kõik lõppes mulle kui eestalasele väga huvitavalt. Nimelt, kui Joao pidi rongi peale minema, siis ta jättis meie kõigega hüvasti siinsele kandile kohaselt ehk siis kahe põsemusiga. Uhhh… Ma pole Tartus oma enamiku õppejõududega kätt surunud! Üleüldiselt jõudis mul reedese päeva lõpuks kätte see piir, kus ma tundsin, et võibolla kõik vähegi tuttavad inimesed ei peaks mind pidevalt põsele musitama ja vastupidi. Aga noh, when in Rome…

Reede õhtul saime kokku Sabrina, Tatyana, Manoni, Victoria ja Ibrahim (Vito kallim). Kõige pealt hea ale Bierwinkelis ning siis läksime You’sse jalga keerutama. Nagu ikka siis mulle meeldis seal seni kaua, kuni pidu tegelikult käima läks ning kui hakkasid tulema need 10 laulu, mis alati tulevad igal pool, siis mu kopp-ees-meeter läks punaseks ja läksin koju. Kaua sa ikka jõuad kuulata, et danza kuduro! Aga seni kaua oli lõbus ja tuli isegi paar laulu, mis mulle meeldivad (nt. MGMT). Jõudsime ära näha ka Erasmuslased, öelda kohustuslikud holad ja vahetada kohustuslikud põsemusid (tõesti, holast piisab!)… Tore oli ikkagi!

Laupäeval püüdsin natukene asjalik olla ning õhtupoolikul läksin au-Dutchieks hollandlaste juurde. See tähendab, et olime seal kuuekesi: mina, Tatyana, Jolien & Jasper ning Victoria &Ibrahim. Viimased valmistasin suurepärase lasange, minu poolt oli vein ja poekeeks. Rääkisime mõnusalt õhtusöögi laua taga juttu ja kõik oli väga hispaaniapärane, sest sööma hakkasime alles kell 22. Pärast seda oli paar ringi Unot taaskord (mina ja Ibo olime ainukesed, kes ühtegi võitu kätte ei saanud… ei jõua seda muud õnne ära oodata!). Dutchied olid väga mures, et pean üksinda koju minema ning pakkusid mulle juba diivanit, aga ma keeldusin kategooriliselt ning kui ma lubasin, et saadan neile sõnumi niipea kui kodus olen, lubasid nad lõpuks mul koju tulla. Mulle nii meeldis see õhtu, tõeline hea ja rahulik olemine heade sõpradega. On tore tutvuda eurocampuslaste tuttavatega nende kodust nagu Ibo ja Jasper ning tunda ennast mugavalt ja mõnusalt. Jah, aitäh prof. Vogelberg, et ma olen saanud juurde uusi ja toredaid sõpru!

Tänane pühapäev on olnud paras uimerdamine ja mitte millegi tegemine. Käisin kuulamas veel viimast conciertot Parque Ribaltas ning pesin pesu, et näiksin vähemalt kuidagigi kasulik. Õhtul saime taas kokku teterias algselt Victoria ja Ibrahimiga, ning hiljem liitusid ka Tatyana ja tema sõber Bas. Kuum šokolaad ja shisha ning võibki pühapäeva kordaläinuks lugeda. Eesootav nädal on vaheaeg, mil plaanin käia natukene poodlemas veel ning kolmapäeval lähen taaskord Valenciasse, et külastada natukene muuseume jms.

Un abrazo!    

Niiiiiii hea

Ehk valim põhjuseid, mis mulle Hispaanias olemine meeldib.

Mulle meeldib, et oktoobrilõpp Castellónis on kui ilus september Eestis. Hea küll, värvide poolest jääb siinne loodus alla, aga siiski. Temperatuurid ei ole veel liiga külmad. Päikeselistel ja selgetel hommikutel tahaks küll käsi kinnastesse peita ja jaki nööbid tuleb kinni panna, aga päeval on päikese käes veel mõnus olla. Veel võib paljaste säärtega ringi lipata ning sukapüksi orjus ootab veel kapis oma korda. Vahel kosutavad taevaluugid sind ka peene vihmaga nagu näiteks täna hommikul. Aga see ei loe, sest väljas on ikka 18 kraadi ja isegi vihm ei suuda mind veenda panna selga kevad-sügismantlit, mis oleks veekindel. Ega ma ju suhkrust tehtud pole!

Mulle meeldib, et sinu majanaabrid ütlevad sulle alati Hola! kui sa neid treppidel kohtad, isegi kui nad ei tea, kes sa selline oled. See tekitab tunde, et sa ei ela mingis isolatsioonis oma korteris, vaid sinu ümber on mingi kogukond inimesi, isegi kui see tegelikult nii ei ole. Või siis see, kuidas kohvikutädi muheleb mõnusalt iga kord kui ma oma järjekordse napolitana de chocolate järgi lähen.

Mulle meeldib elutoa (ehk suurestoa, Kesk-Eesti murre) nurgas olevas tugitoolis hommikuti kerratõmbununa kohvi juua ning raamatut lugeda. Nagu juba korduvalt mainitud, siin naudin hetkel Dickensit, just tõepoolest naudin. Ning see tugitool seal oleks nagu mõeldudki lugemiseks: mugavalt kaod tugitooli pehmusesse samal ajal kui saad jalgu sirutada kõrval olevate tugitoolidele, laud on lähedal, et toetada kohvitassi ja võileiva taldrikut. Jah, need hetked on tõeline paradiis.

Mulle meeldib, et 150g Milka šokolaadi maksab Mercadonas ainult 1€. Ja et verduriast on 93 sendi eest võimalik saada kilo kohalikke õunu ja kaks punti mesimagusaid viinamarju. Ning 1€ eest ostetud vein maitseb üllatavalt hästi ning et Plaza Muralla’l saab sama raha eest õlut juua.

Mulle meeldivad igasugused huvitavad vestlused, mis siin peetud on. Küll on teemaks poliitika, küll on teemad isiklikumalt laadi. Uued inimesed, uued teemad, uued vaatepunktid. Ühesõnaga, põnev. Pean tunnistama, et me Heleniga jätame üpris huvitava mulje Eestist siin. Põhiliselt tegeleme me seenel käimisega, muusikat teeme rohukõrrega ning kuidas me kõige selle kõrvalt suutsime Skype’i leiutada, on müstilika. Mulle meelivad siinsed omad naljad ja lööklaused, mis teatud inimestega tekkinud on, ja kõik need korrad kui pisarateni naernud olen. Mulle meeldib, et õppejõud suhtuvad meisse kui võrdsetesse ning sööme koos lõunat või joome koos õlut. Või mekime koos portveini nagu homme juhtuma hakkab.

Mulle meeldib, et ma olen õppinud juurde uue keele. Mis sest, et vahel suudan selles keeles ainult täishäälikuid rääkida. Teine päev aga olen võimeline täitsa normaalset vestlust pidama. Ma olen saanud nii palju inspiratsiooni keeleõppeks siin; tahan Eestisse tagasi jõudes kindlasti hispaania keelega jätkata ning samuti üles soojendada oma pooleldi unustatud saksa keele. Üleüldse tunnen ma siin, et mu teadmisjanu on saanud sisse uue hoo…

Loomulikult on palju asju, mida ma ka igatsen: söögikorrad kogu perega, filmiõhtud/ööd Kadri ja Krissuga, kohvi joomise maratonid Tartu 90 köögis, 325-326 ühised peod, Werneri Brita kook, jalka ja Eurovisiooni otsekommentaarid Kadriga, Kohvipausi ülimagus kakao, soe leib päris võiga, kesköised koogisööjad… Aga juba kahe kuu pärast teen seda kõike uuesti. Seniks naudin aga siinseid rõõme.

Tempus fugit

Jah, aeg tõepoolest jookseb ning olen jõudnud täpselt oma Hispaania ebareaalsuse keskpunkti. Kaks kuud on siin oldud ning täpselt 2 kuu pärast jõuan oma seikluse alguspunkti tagasi. Loodetavasti siis ka targema ja kogenenumana. Tundub, et olen nii kaua siin juba olnud, inimesed on juba väga kalliks saanud ning muretsen juba ette selle üle, kui väga ma neid koju jõudes igatsema hakkan. Saab olema raske harjuda vaikse ja rahuliku eluviisiga uuesti.

See nädal oli tihe kooli poolest. Õppejõud seekord Utrechtist ning teemaks lingua receptiva ehk LaRa. Selle tarvis olime teinud esimesel nädalal Dariaga ka katse, kus inimesed rääkisid oma emakeeles teise riigi esindajaga. Minu puhul siis oli eesti ja vene keel. Väga lõbus oli neid videosid näha. Parimaks palaks jääb siiski see, kuidas Manoni ja Martini puhul viimane alles hetk enne eksperimendi lõppu aru sai, et neil on erinevad pildid ees. Aga eks minu ja minu vasaku-parema käe selge arusaamise üle said ka nii mõnedki itsitada (eriti arvestades seda, et vene ja eesti keel kõlasid kõigile nii võõralt ja veidralt). Nüüd tegime uued videod (uute naljadega). Mina rääkisin sekord inglise keeles ning kuulasin saksakeelset seletust selle kohta, kuhu ma labürindis minema peaks. Muidu oli kõik korras, aga meil oli Rauatiga paber erinevat pidi ees, seega polnud lootustki, et ma ta üles leian. Aga vähemalt see hea tunne, et sain tema saksa keelest väga hästi aru. Lisaks pidasime maha ka kolm väikest debatti keelepoliitika teemadel. Mina olin ELi grupis, kus meil oli ilmselgelt liiga lõbus. Kõik läks lappama seal, kus me otsustasime omale nimed välja mõelda. Mina olin Pille Õunaõis, mis ei olnud peale Heleni kellegi jaoks eriliselt naljakas nimi, aga mõte oli panna Martinit hääldama õ-tähte. Lisaks oli meie grupis ka Frau Ursula Müller-Mayer. Ütleme nii, et nõudis ikka suurt pingutust, et mitte naerma pursata meie “tõsise” debati vältel.

Pärast 3 pikka päeva, läksime kursuse lõpetused Meelte Aeda õlut jooma koos professoriga. Me rääkisime küll peamiselt omavahel väga veidratel teemadel, aga siiski oli mõnus pingevaba kursuse lõpp. Kuna ma otsustasin ka seda kursust mitte teha, sain ka see nädalavahetus puhata. Neljapäeva õhtul läksime väikse seltskonnaga kõige pealt Plaza de Murallale õlut jooma. Väljas hakkab aga siingi jahedaks minema ning otsustasime edasi kolida Bierwinkelisse, kus pakuti (küll mitte kõige odavama hinna eest) importõlut. Mina valisin inglise ale’i, mis maitses mõnusalt puuviljaselt. Hispaania õlu on odav ja joodav, aga ilmselgelt pole see just jook, mille pärast see riik kuulus on. Taaskord oli mõnus seltskond, head naljad ning ma otsustasin ennast säästa ja mitte klubisse minna.

Reedel magasin, kuni und jätkus, ehk siis peaaegu kuni poole 11ni. Toimetasin niisama kodus ja õhtupoolikul läksin kohtuma oma tandemi partneriga. Nimelt sain ma läbi Teresia tuttavaks Aidaga, kes on huvitatud inglise keele praktiseerimisest ning on valmis mind aitama mu kahel jalal lonkava hispaania keelega. Seega reedel saime kokku ning tegime kokkuleppeid. Mina sain rääkida palju hispaania keeles ning Aida mind palju parandada. Lisaks tandemile aitab mind hispaania keele õppimisel nüüd veel kaasa tantsutunnid. Jah, leidsin Castellónist kõhutantsustuudio ning käisin kolmes erinevas tunnis proovimas. Õpetaja Annelise, brasiillanna, on imearmas! Ta aitab mind ja tutvustab mind kõigile. Tunnid olid kõik erineva tasemega, aga ma arvan, et teisipäevane tund oli enam-vähem mulle sobilik. Tegeleme põhiliselt tehnikaga, mis on väga kasulik. Anne kontrollib alati pisiasju ja ma õpin nii palju. Peale selle on lihtsalt hea ennast taas liigutada natukene.

Reede õhtul korraldas Helen meie katusel peo veel enne, kui väljas liiga külmaks läheb. Rahvast oli üpris palju, aga üldiselt võib peo kordaläinud lugeda. Ma ise ei olnud võibolla kõige paremas peomeeleolus, aga siiski nautisin piisavalt ning suhtlesin veidikene inimestega, peamiselt siiski nendega, kellega ma nagunii igapäevaselt suhtlen. Võibolla laiskuse küsimus, võibolla mugavuse küsimus, aga lõppude lõpuks jõuan ikkagi selle investeerimisküsimuse juurde tagasi. Arutasime Jolieniga sama asja: tõenäoliselt Erasmuse inimesi ei kohta ma pärast Castellónist lahkumist enam kunagi, Eurocampusega on aga suurem tõenäosus, et nende inimestega teed kunagi tulevikus ristuvad (nii mõnigi on huvitatud Eesti külastamisest, minul on tekkinud väga palju tuttavaid Hollandis, lisaks veel müstiline Eurocampuse konverents Pariisis, mida meile pidevalt maintakse, kuid millest me samas midagi ikkagi ei tea). Ühesõnaga, valin kvaliteedi kvantiteedi üle.

Üleüldiselt olen siinse eluga piisavalt ära harjunud. Tean juba, mida ja kuidas süüa teha (isegi kui katsetan esimest korda elus karpe keeta), naudin oma vabade hommikute rituaali elutoa tugitoolis kerratõmbununa raamatut lugeda, pühapäeva lõunased kontsertid Parque Ribaltas… Jah, ikka on vahel koduigatsus peal, aga samas sain täna ka odava rongipileti Barcelonasse 23. detsembriks, seega jõuab ka see aeg aina lähemale. Enne seda saabub veel esimene vaheaeg, mil plaanin tõenäoliselt taaskord Valenciasse minna ning detsembri vaheaeg, mille jaoks on juba tehtud hosteli broneeringud ja rongipileti ost ning 3 päeva Barcelonas ootavad. Lisaks sellele on ka kooli jaoks midagi teha, seega ei karda just, et aeg liigselt venima hakkaks. Pigem ei sa ma arugi, kui detsember kätte jõuab. Vähemalt nii ma loodan…

Inimestest

Kuna vahepeal on kaks nädalat kadunud kuhugi pimedasse mutiauku, siis üritada nendest kokkuvõtet teha tundub hetkel liigne pingutus. Eriti pärast selle nädalast esseede kirjutamise maratoni. Pealegi, mis siin ikka kokku võtta on: kool, väljas käimine, õppimine, magamine, Grey’s Anatomy ja jälle otsast peale. Seega võibolla on lihtsam rääkida minu elust siin läbi nende vahvate inimeste, kellega ma siin tuttavaks olen saanud ja loodetavasti, keda võin nüüd ja tulevikus ka oma sõpradeks kutsuda.

Kõigepealt on loomulikult mu enda kursakaaslased Eurocampusest, kes mulle väga meeldivad. Kuna me veedame üpris palju aega koos, siis tunnen ennast juba nende seltskonnas mugavalt. Eile välja minnes kogesin seda sama: algul olid Violett 70s ainult mina, Helen ja mõned Erasmuslased ja ma tundsin ennast kuidagi vaiksemana ja vähem kindlamana, kuigi kõik seal olid toredad inimesed ja olin nendega ka varem kohtunud. Aga siis saabusid mõned meie inimesed ning ma tundsin, et võin ennast vabaks lasta. Aga eks see ole ikka nii, et osade inimestega on rohkem kontakti, isegi nii väikeses grupis nagu meie Eurocampuse kursus. Ma tunnen ennast alati hästi Dutchiede seltskonnas: Jolien, Tatyana, Annemiek… Võibolla on asi ka selles, et nendega on kõige rohkem kontakti olnud, aga kuidagi tunnen ka mingit klappi nendega. Jolieni puhul näen palju sarnasusi: me mõlemad oleme tööle ja õppimisel keskendunud, aga samas tahame ka lõbutseda. Mõlemad oleme väga täpsed inimesed.  Valencia reisil saime palju Tatyanaga aega veeta ja juttu ajada ning samuti leidsime palju ühiseid jooni. Rauati on ka üks inimene, kelle seltskonnas tunnen ennast hästi: ta on küll paar aastat vanem minust, aga sellest ei saa kuidagi aru (kuni ta ise lõpuks ütles seda). Aga ta on kuidagi rahulik inimene, kellega on alati tore rääkida. Grupitööde puhul olen ma mõlemal korral olnud samas grupis meie vapra meesoo esindaja Martiniga ja paistab, et meil on samuti normaalne läbisaamine. Ma ei karda tema huumorimeelt ja meile mõlemale meeldib poliitikast rääkida.

Mõnus grupidünaamika tulebki vist välja ühistel üritustel kõige enam, ükskõik kas selleks on kesköine katusepiknik või grillimine pargis või lihtsalt koos istumine ja välja minek. Eelmine nädal tähistasimegi Manoni sünnipäeva mitmeid kordi. Kõige pealt neljapäeva öösel pidasime Veronika katusel väikese pikniku, kus sai taaskord palju naerda ja kõigest rääkida. Manon on ka ametlikult Dutchie, kuid tundub pigem olevat maailmakodanik; hästi emotsionaalne ja alati ka tore ja märkav kaaslane. Eile näiteks pani ta mulle ette otsida mulle “projekt”. Andsin viisakalt teada, et tegelikult läheb mul väga hästi. Tema sünnipäeva tähistasime ka eelmine laupäev pargis grillides ja piknikku pidades. Peaaegu kõik olid kohal, kahjuks mina ei olnud eriti heas seltskonna vormis. Selle eest istusin ja kuulasin hispaania keelset vestlust Sabrina ja Manoni sõbra vahel, millest ma ka suures osas aru sai. See kolmapäev toimus Dutchiede juures botellón, ehk siis saime niisama kokku, jõime paar õlut/sangriat ja liikusime siis edasi Wallabysse. Pärast 4 tunnist päevast (konstruktiivset) vaidlemist Tatyana ja Martiniga meie trankriptsiooni essee üle oli kolmapäeva õhtu nagu taevane kingitus. Kõik olid heas tujus ja Wallabys oli üpris ruumirikas. Lõbusas tujus olev inglane James üritas uurida, kuidas Eesti ööelu välja näeb ja pidin talle pettumuse valmistama, sest ma tõesti ei tea.. Ei käi nii palju väljas. See oli aga märksõna noorele Jamesile, et mulle seletada, et ma peaksin ikka rohkem väljas käima. Minu jaoks oli see nii naljakas. Läksime Martiniga koos koju ja kui keegi veel kunagi väidab, et naised räägivad palju, siis mul on üpris hea põhjus vastu vaidlemiseks, sest mina ei saanud peaaegu üldse sõna meie jalutuskäigu aeg…

Eelmine reede läksime Rauatiga meie hispaania keele kaaslase Lukasze sünnipäevale. Lukasz ei ole ka Erasmuslane, vaid õpib siin mingis erilises ja teaduslikus programmis ning seal sünnipäeval oli palju tema programmikaaslasi, osasid juba teadsin tänu hispaania keele kursustele (mille eksami ma muideks edukalt läbisin: 95%!) Tegelikult oli see hästi tore õhtu, mil sai rääkida palju uute ja huvitavate inimestega. Suhtlesin palju ühe vene tüdruku Agashaga, kellele ma siiani olen koos välja mineku võlgu. Samuti leidus seal hispaania tüüp Dani, kes elas jaanuarist augustini Eestis. Nagu arvata võib, siis meil oli palju, milles rääkida: võrdlesime oma kogemusi ja loomulikult leidsime ka ühise tuttava. Lisaks sellele veel igasuguseid erinevaid inimesi. Ühesõnaga, selline põsemuside maraton. Jah, see on midagi millega ma olen nüüd juba harjunud, et pidevalt võõraid inimesi põsele “suudlema” peab. Minusugusele vaesele külmale eestlasele tundus see algul ikka liigne olevat, aga nüüd olen juba harjunud sellega.

Castellón tundub ka vahel nagu Tartu. Väga harvadel hommikutel saan niimoodi kooli kõndida, et kedagi tuttavat ei näe. Kas sõidab keegi rattaga mööda hüüdes “Hola!” või siis näen jälle Katat, kes siis tänu minule (või pigem minu tõttu) otsustab ka mitte ratast võtta ja koos kooli jalutada. Seminarid meenutavad paremaid palasid eelmise aasta Küütri 202 peetud aruteludest; kõik tunnevad piisavalt mugavalt, et suud lahti teha ning vajadusel vastuväiteid välja tuua.

Vahel on küll tunne, et uut ja huvitavat on liiga palju: uued inimesed, uus keel, uued olukorrad, uued reeglid… Vahel tahaks lihtsalt kodusel diivanil kerra tõmmata, telekat vaadata ning ema-isaga kommide üle võidelda. Või Krissu, Johhi ja empsiga nende köögis kohvi juua ja lolli juttu ajada. Või Tartu tüdrukutega Veini ja Vinesse minna. Eelmine pühapäev tundsin jubedat koduigatsust. Koolitöö ei edanenud üldse ja vägisi tikkusid pisarad silma ja nii oleks tahtnud kodus olla. Aga see möödub ja eelmine pühapäev päästis mind teteriasse minek, kus sain nautida suurt tassi kuuma šokolaadi. Täna on selline mõnus igatsuse tunne, tean et kohe-kohe olen nagunii kodus tagasi ja igatsen kõiki neid inimesi ja väljas käimisi….    

Ilm liigub ka siin tibusammul sügisepoole. Eile üritasin veel randa minna, aga päevitamisest ei tulnud nende pilvede ja tuule tõttu eriti midagi välja. Kangekaelse eestlasena mässisin ennast aga salli sisse ja jäin siiski paariks tunniks randa, et oma Dickensit lugea. Hiljem ühinesid värske õhu vannideks ka Helen ja Tatyana. Täna hommikul käisin pargis tasuta puhkpilliorkestri kontserdil, mis meenutas väga Türi ja meie vahvat orkestrit. Jah… elu on praegu ilus ja need 10 nädalat, mis mul veel siin veeta on mööduvad linnutiivul, ma kardan…

Külmunud jogurti päevad

Ehk minu kaks päevast reisi ümbruskonnas.

Peñíscola: Oktoobrikuu esimesel pühapäeval sai võetud ette reis väikesesse linnakesse Castellónist umbes pooleteist tunnise bussireisi kaugusel. Olime otsustanud kõrvale jääda eelmisel päeval korraldatud ekskursioonist linnakesse ja nii me pühapäeval natukene enne 9 seadsimegi kaheksakesi teele: mina, Tatyana, Victoria, Jolien, Annemiek, Manon, Rauati ja Martin.

Peñíscola on imearmas vana linnake, mille põhiliseks vaatamisväärsuseks on selle vanalinn ning keskaegne kindlus, mis on peaaegu kolmest küljest kaitstud Vahemere lainete poolt. Veetsimegi hommiku pooliku mööda kitsaid ja väänlevaid tänavaid kõndides. Ilm oli imeline, päike säras ja meri sillerdas. Klõpsisime kõik pilte teha nagu õiged turistid. Edasi külastasime ka kindlust ennast, mille platvormidel avanes imeline vaade vanalinnale ja Vahemerele. Seal oleks võinud veeta tunde lihtsalt vaadates seda ilu. Vahepeal küsis üks turist, kuuldes, et ma Eestist olen, gavarit parusski, aga mul võttis oma mitu sekundit aega enne kui suutsin oma peas valitsevast keeltesegadusest just vene keele üles leida.

Lõunaks valisime terrassi mere ääres, kus 12€ eest päevamenüüd süüa sai. See tähendab siin 3 käiku pluss veini/õlut/sangriat. Kuna me juba mere ääres olime, siis otsustasin teha mereanni päeva. Pean tunnistama, et see oli parim söök, mis ma siiamaani siin söönud olen ja üleüldiselt on see ka üks meeldejäävamaid toidukordi. Eelroaks valisin karbid, mis olid mõnusalt soolased ja küüslaugused. Pole kunagi elus varem karpe söönud, aga sain sellega suurepäraselt hakkama ja maitsesid nad imeliselt! Olen neid supermercados ka müügil näinud ja üldse mitte hingehinna eest, plaan on ise ka neid teha proovida siin gaasipliidi paradiisis. Pearoaks valisime kolmekesi Manoni ja Rauatiga riisiroa kalmaari ja karpidega. See oli mõnusalt soolane ja lihtsalt suussulav! Natukene aiolit (ehk küüslaugu majonees, üks mu uusi kohalikke lemmikuid) ka veel ja midagi paremat on raske ette kujutada. Kõrvale jõime külma valget veini ja magustoiduks natukene jäätist ja elu oli lihtsalt imeline.

Seedimiseks suundusime randa ning nautisime kindluse vaadet merest lainete vahel. Kui päike muutis palmide varjud juba liiga pikaks, aga kell ei näidanud veel piisavalt palju, et meie bussi peale minna, siis istusime ühte tänava äärsesse kohvikusse maha nautimaks cervezat ja clarat. Tagasi teel rääkisime Martiniga bussis kõik võimalikel huvitavamatel teemadel ning näitas mulle saksa kvaliteet (poliitilika)ajakirja artiklit Eesti kohta, kus kiidetakse meie majandust ja e-valitsust. Juhan Parts oli ka pildil ja puha! Jõudsin koju väsinud, kui õnnelikuna; kaunid vaated ja ilusaimad hetked vahvate inimestega igaveseks mällu salvestatud.

Valencia. Eile, 14. oktoobril kasutasime vabadust mõnuga ja sõitsime Jolieni ja Tatyanaga Valenciasse, mis asub siit umbes tunnise rongisõidu kaugusel. Valencias on tunda suurlinna tunnet, aga kuidagi mõnusalt, sest mulle väga suurlinnad alati ei meeldi, aga Valencias oli midagi. Üleüldse on Valencia imeilus linn: kaunis arhitektuur ja puhtad tänavad. Nagu ei olekski lõunamaal… ja samas oled ikka. Peale selle valisime suurepärase päeva reisiks. Kui Castellónist lahkusime, siis sadas siin vihma ning pilved olid üleüldiselt kurjakuulutavad. Valencia aga võttis meid vastu päikese ja kuumusega (kuigi talutava kuumusega).

Alustuseks istusime maha ning nautisime brunchi, sest kõigil oli juba tulekuga kõht natukene tühjaks läinud. Mina ja Jolien valisime julgelt siinse joogi horchata, mis on selline pähkline ja piimane külm karastusjook. Maitseb veidralt, aga heas mõttes. Mulle igal juhul meeldis (Tatyana ja Helen jäävad erinevatele arvamustele). Edasi kõndisime niisama linnas ringi. Jolien oli Valencias eelmine aasta juba viibinud ja Tatyana oli ka natukene ringi käinud seal. Igal juhul otsustasime minna Mercado Cenrali, lihtsalt, et näha, mis seal head pakutakse. Ja mida seal ei pakutud! Liha, puuvilja, saiakesi. Meie saagiks langesid kuivatatud puuviljad, mille valik oli tõeliselt lai. Mina otsustasin kirsside ja mango kasuks, kuigi kiusatus oli ka kuivatatud kiivit proovida.

Edasi läksime natukeseks poodlema ning kohtasime Helenit, kes juba eelmine päev Valenciasse tulnud oli. Natukene rõivakauba inspekteerimist ja siis otsustasime minna sööma. Seekord valisin tapase, milleks said ise valida kõikvõimalike katetega pisikesi võikusid. Kõik viis, mis mina valisin olid väga head ja kõht sai nendest korralikult täis. Söögi ajal ühines veel meiega Manon, kes Valencias asju käis ajamas ning pärast lõunat läksime kõik laiali: Tatyana riidepoodidesse, mina raamatupoodi, Helen oma koti järgi ning Jolien ja Manon tagasi Castellóni. Minu saagiks sai Charles Dickensi Great Expectations (ainult 2,95€!) ja hiljem leidsin endale ka lõpuks hästi istuvad püksid! Saime Tatyanaga 18.15 rongiga jälle koju minna ning õhtuks olin liiga väsinud, et mõelda välja mineku peale…

Ah jaa… ja mis sel kõigel külmunud jogurtiga pistmist on? Nimelt leidsime Peñíscolast kohviku, kus müüdi külmunud jogurtit jäätise asemel, millele said lisandeid valida. See külmunud jogurt on parem kui jäätis, tõsiselt! Eriti veel šokolaadi, maasikate ja kiiviga. Ja loomulikult oli sama kohvik olemas ka Valencias ning sai seal uuesti maiustatud. Kuhu järgmisena? Ei teagi veel… aga tean, et vaheajal lähen Valenciasse tagasi…

Üks kuu ebareaalsust

Jällegi on üks nädal kuhugi kadunud ning laupäeva õhtu käes. Samas on nii mõndagi see nädal toimunud…

Esmaspäeva hommikul seadsime Heleniga sammud turu poole, mis siin linna piiril esmaspäeviti kauplemishoos on. Turg oli suur, selle läbi kammimiseks (st riiete jms osa, toidu poole vaatasime ainult kiirelt-kiirelt) kulus peaaegu 1,5 tundi. Eks oli see ka omamoodi keeletest, mille ma arvan, et sooritasime suhteliselt korraliku tulemusega. Mu saagiks langesid 1-eurone kleit, sallike ning loomuliult käeehe. Isegi andis seal kaubelda (st kui kaupmees ikka nägi et guapa hakkab ära minema, siis asjade hinnad hakkasid langema). Tagasi tulles tegime peatuse veel ühte poodi, kus laupäeval kleiti olin proovinud ning kuna see ka teistkordsel proovimisel liiga mõnus seljas tundus, siis sellega ma sealt poest ka välja jalutasin. Olen nüüd üliõnnelik maani triibulise suvekleidi omanik. Ja suvi siin ju kestab…

Teisipäeval hakkas selle nädala põhiline seiklus: “Päriselulised hispaania keele õppetunnid ehk kuidas meie vannitoa laest vett tilkuma hakkas”. Just nii see oligi, lihtsalt hakkas ülevalt alla tulema vett ja vilet; kaebamise peale jõudis kohale korteri omanik (rääkis ainult hispaania keeles), kellega ma suhtlesin. Kuna hetkeks oli kõik uuesti korras ning omanik suhtles ülemiste naabritega, siis tundus, et see probleem saab kiire lahenduse. Seejärel aga hakkas vett uue ja värske hooga laest alla tulema. Katsin siis vannitoa põranda kaussidega ja läksin taas naabritega rääkima. Üleval olid kodus kaks poolpaljast noormeest ja kaks koera (viimased olid väga armsad, muideks). Tüüp rääkis sama palju inglise keelt kui mina hispaania ning sain teada vaid, et pean ootama ära nende ema, kes tunni aja pärast koju tulema pidi. Nii pooleteist tunni pärast siis jõudiski madre kohale, kontrollis meie vannituba ning tõdes ka fakti, et tõepoolest tuleb sealt vett. Kusjuures minu arusaama järgi polnud tegemist ka esimese korraga. Üleüldiselt jäi leke mingi hetk järgi, aga lagi on piisavalt kahjustatud ning seega pidin tulema kolmapäeval koju ootama mingit töömeest, kes jõudis ainult 45-minutilise hilinemisega ning vaatas siis 20 minutit. Seejärel teatas, et tööd on liiga palju ja helistab mulle, millal ta tagasi tuleb (màs tarde!). Kokkuvõttes on meil nüüd vannitoa laes auk. (pildil vaade katuseterrassilt)

Kolmapäeva õhtul tundsin, et olen välja teeninud väikse lõõgastuse ning õnneks leidus mulle mõttekaaslasi: 4 Dutchiet ja 1 Martin. Läksime juba vaikselt kolmapäeva kohaks kujunevaks Plaza de Muralla’le, kus saab 1 euro eest õlut juua. Oleks raske ette kujutada paremat seltskonda selleks õhtuks. Tahes-tahtmata ilmub näole lai naeratus, kui mõtlen meie tolle õhtu itsitamise peale. Just sellist naeruteraapiat oligi mul vaja pärast veidrat esimest nädala poolt. (pildil üks teine kord sama seltskonnaga samas situatsioonis)

Reede õhtuks oli plaanitud taas üks kursuse õhtusöök Manoni juures. Kõik tõid midagi kaasa, mille tulemuseks oli loomulikult oigama panev söögikogus. Ja kui head kõik need asjad olid: pannkoogid (juustu, peekoniga ja rosinatega… mitte kõik koos loomulikult), kanasalat spinatiga, bruschettad, mee ja sinepiga riisiroog, pasta ning loomulikult tortilla de patatas. See on ainult valik meie menüüst! Oh, mu kõht oli lihtsalt üleloomulikult täis. Ja parim asi oli, et kogu meie kursus oli kohal… v.a. Suvi, kes oli trippimas. Olime päeval otsusanud mõnede kamraadidega, et reede õhtul peaks tequilat mekkima (või nagu Dutchied ütlevad: teikilja). Olemas oli kuldne jook, kaneel ja apelsin. Pärast peaaegu 5 aastast pausi oli vahelduseks päris põnev. Ning tõesti selline versioon on tequilast on parem kui klassikaline sool+sidrun. Pärast pugimist ja väikest seedimisabi suundusime klubisse, üllatus-üllatus. Seekordne vallutusobjekt oli koht nimega You ning see oli tunduvalt meeldivam, kui Mystic: väiksem ning õhurikkam. Muusika oli nagu ta oli, aga seltskond oli piisavalt segane ning seega sai natukene niisama lollitatud. Öösel jalutasin koos Veronikaga koju ning rääkisime oma ootustest ja lootustest.

Täna olin asjalik ning siis täitus minu korter mehhiklastega, kellega koos sõin paaritunnise lõuna. Kusjuures põhimõtteliselt kogu vestlus käis hispaania keeles. Meie Gaby on imearmas ning kutsub mind alati seltskonda ja kiidab mu viletsat hispaania keelt. Kui veel eelmine nädal ei olnud ma kindel, et seda keelt rääkima hakkan, siis täna tunnen ennast üpris võidukalt. See nädal on nii palju praktikat olnud lisaks hispaania keele tundidele ning tänane lõunalaua vestlus 4 mehhiklase (ning ühe inglasega) näitas, et tegelikult olen juba suuteline juba väga algsel tasemel suhtlema (vigaselt küll, aga see selleks…). Samuti juhatasin ma öösel (hispaania keeles) ühe mehe raudteejaama, mis vist tähendab, et tunnen ennast ka Castellónis kodusemalt.

Jah, tõesti, see tundub praegu kui ebareaalsus, mida mul on veel ainult 3 kuud kogeda. Jah, kohati on küll raske ja tahaks vinguviiulit mängida, aga siis on need säravad momendid ja ilusad inimesed, kes panevad kõike raskust ja ebamugavust unustama. Homme lähen seiklema linnakesse nimega Peñíscola. (pildil Jolieniga)