Just let-it-pass…

    …ehk   lase sel lihtsalt minna (tänavuse Eurocampuse mitteametlik lööklause). Vahepeal on möödunud vaheaeg ning kolm nädalat kooli ja juba 4 nädala pärast olengi kodus. Mida lähemale see aeg jõuab, seda rohkem ma seda ootan. Mitte selle pärast, et siin tore ei oleks, aga kuidagi see tunne ja teadmine, et kohe-kohe saab oma mugavasse kodusse tagasi pöörduda teeb hinge soojaks ja paneb mõttes kohvrit pakkima. Ja samal ajal istusin ma Dutchie’de diivanil pärast seda kui sai vahetatud veini ja õlu poolt õhutatud kamraadilikke tundeavaldusi oma grupikaaslastega ja ma teadsin, et ööl vastu 24. detsembrit, mil ma istun Barcelona lennujaamas, on raske silmi kuivana hoida.

Vahepeal on olnud palju mõnusaid väljas käimisi. Ei midagi väga uut ja huvitavat. Ikka vana hea Monteditos kolmapäeval (millel kord järgnes Plaza Muralla) ja kellegi korteris väikesemat sorti viibimine. Üks neljapäev tegime Theresiaga taaskord paellat tema külalise auks (see kord paella vegeteriana) ja maitses taaskord imeliselt. Theresia segas kokku ka oma kuulsa sangria de casa ja veetsin väga mõnusa õhtusöögi koos nendega.

11/11/11 oli spontaanne karnevalihooaja alguse pidu. Vaadanud enne 45 pettumust valmistavat minutit jalgpalli matši kodumaa ja härjapõlvlaste vahel, tõmmanud laineriga paar pikemat joont silmade ümber ning Theresialt saadud sarvekesed pähe pannud, läksingi Veronika juurde. Seal olime me väga väikese seltskonnaga: Suvi, Martin, Tatyana ja Veronika oma korterikaaslastega. Sellegipoolest oli selline tore õhtu, kus sai joodud sangriat julgetes kogustes ning räägitud maast ja ilmast (ja tõlgitud Tatyanale Martini sarkasmi). Kahjuks aga ei õnnestunud tulla koju nii varakult kui plaanisin ning järgmine hommik oli üpris raske ärgata, kuid ees ootasid Cuevas de San José.

12. november külastasime tõeliselt maagilist paika. Nimelt asub Castellónist umbest 45 minuti kaugusel linnake nimega La Vall d’Uixo, mille suurimaks vaatamisväärsuseks on linna ääres asuvad koopad maa-aluse jõega. Kuigi ekskursioon iseenesest ei olnud just kõige suurepärasemalt korraldatud, siis koopad ise olid seda kõike väärt. Paadisõit mahedalt valgustatud koobastes oli just kui filmis. Pilte seal teha ei tohtinud, seega peate ise guugeldama Cuevas de San José. Aga lisaks imelistele koobastele oli ka meie seltskond hea ning naerda sai piisavalt. Õhtul istusime Suvi ja Martini juures ning vanainimestena läksime varakult magama.

Sellest järgmine nädal olid esmaspäevast kolmapäevani korralised loengud. Seekord siis teemad antropoloogia vallast. Üleüldiselt olin ma üks vähestest, kellele need meeldisid, kuigi lõpliku essee suhtes ma eriti targem ei ole. Aga küllap kuidagi ikka valmis saab. Kolmapäevast alates hakkas väljas käimise maraton. Esiteks traditsiooniline 100 Montaditos (1€ õllekannu eest ning lisaks iga võileivake ka veel selle hinna eest). Kahjuks aga oli seal piisavalt lärmakas ning kuna keegi erilist entusiasmi asukoha vahetuse kohta üles ei näidanud, siis olin juba kell 10 kodus ja valmis varakult magama minema.

Neljapäeval plaanisin kodus olla, aga siis tuli välja, et on Agasha sünnipäev ning ta kutsus mind ühinema Tascasesse. Kuna ma olin talle nagunii kokkusaamise võlgu, siis ei saanud ei öelda. Kokkuvõttes ei saanudki Agashaga nii palju juttu ajada, istusime suure seltskonnaga Plaza Muralla’l ja jõime õlut. Mina suhtlesin osade oma hispaania keele klassikaaslastega ning samuti tervitas mind Dani lausega “Me peame koos pilti tegema!” (sest meil on Eestis ühine sõbranna). Lõpuks läks sünnipäeva seltskond Wallabysse, mina aga liikusin väiksema seltskonnaga kodu poole. Me avastasime Daniga, et oleme peaaegu naabrid. Kokkuvõttes väga lahe õhtu huvitavate inimestega. (Ning olen Agashale endiselt sees kokkusaamise ja Danile kohvi joomise… läheb kiireks!)

Reede ja laupäev möödusid vihasemate Uno lahingute all Dutchiede juures. Kusjuures ma sain ka paar korda võidu kätte. Üleüldiselt oli palju sangriat ja veini ning palju nalja ja naeru. Kõik said naerda minu heliefektide üle ja üleüldiselt toimus mõnus ja sõbralik tögamine. Laupäeval oli ka Tatyana boyfriend Roy meiega ning me püüdsime nende kommunikatsiooni vahendada, aga tulutult. Lõpuks ei läinud ikkagi keegi välja. Reede öösel koju minnes kasteti meid ka vihmaga.

See nädal algas tõelise vihmaga. Esmaspäeva hommikul oli äratus 6.20. Mitte selle pärast, et kool oleks meeletult varakult alanud, vaid lihtsalt oli väljas kohutav äike. Just nimelt, kohutav.  Kooli minnes tuli tõelist valget vett kohati taevast alla ning kohale jõudes olin peaaegu läbinisti märg… isegi kui mul oli vihmavari. Kahjuks polnud klassiruum ka meeletult soe. Õhtupoolikuks jäi sadu järgi ning sai taaskord kuivana koju jalutada. Teisipäeval kallas päev otsa ning oli pime. Tekkis kohe täitsa Eesti sügise tunne; ainult, et toas on siin külmem – keskküte pole siin just levinud mõiste. Õhtul tantsutundi minnes lohutas Anne, et sellised päevad on äärmiselt erandlikud. See oli tõsi, sest kolmapäeva hommikul siras taevas päike ning väljas oli nii soe, nii soe. Tegime pilti ka selle nädalase professor nr. 1’ga. Üleüldiselt oli see nädal programmi siiamaani huvitavaim kursus väga karismaatilise õppejõuga, kellel on harjumus iPhone’e loopida… Neljapäeval oli Skype’i loeng Soomest, mis oli samuti põnev.

Kuna nädala alguse vihm ja külm mõjutasid minusuguse siidikinda olekut, siis olin kolmapäeval ja neljapäeval natukene tõbine. Põhiliselt valutas selg ning sellega seoses ka õlad, kael ja pea. Aga neljapäeva õhtul tundsin ennast piisavalt hästi ja läksin Jolieni juurde niisama istuma. Meiega ühinesid Suvi ja Martin ning hiljem ka teised Dutchied, kes tulid vampiirifilmi linastuselt. Vein, muusika ja sõbralik möla ajamine ning möödus väga mõnus õhtu.

Reede õhtul oli kaua planeeritud kostüümipidu teemaga halb maitse. Mina oli varustanud ennast selleks kollase/rohelise juukselakiga ning värviliste retuusidega. Kuna tegemist oli taaskordse õhtusöögi üritusega, siis tegime Heleniga kaasa pannkooke (Helen) ja õunamoosi/-kastet/-plöginat (mina). Mõlemate kohta sai kuulda kiidusõnu. Oma kauni soengu ja meigiga Dutchiede juurde jalutades sõitis ainult üks mees peaaegu vastu posti rattaga. Üleüldiselt oli ülilõbus, peaaegu kõik olid  kostüümi tõsiselt võtnud ning isegi meie supermodell Sabrinal oli tõeliselt halb maitse. Toidud olid taaskord ülimaitsvad. Rauati oli valmistanud maailma parimat tapast ehk peekon keeratud ümber datli, mille sees on mandel. See on lihtsalt imeline. Kõhud täis, olime valmis tantsima. Üllataval kombel lasti meid sellistena isegi klubisse sisse. Vahelduseks mulle isegi meeldis klubis. Koju tulles sai pea sodist puhtaks pestud ja juba kell 4 olingi oma värskelt lõhnavate linade vahel uinumas.

Jäänud ongi veel 4 nädalat (mõni päev vähemgi), aga ees on ootamas veel palju: tihe kooli ja kooliasjade nädal, minu sünnipäev, Barcelona reis, Sinterklaasi pidu (ehk siis hollandi jõulud) ning lisaks veel nii palju väljas käimisi ja kohvi/tee joomisi kui vahele mahub. Tänasel esimesel advendil mõtlen kõigi nende heade inimeste peale siin, kodus ja kaugemal. Parimat!

Las vacas versus los ciervos

Ehk kuidas ma Heleni ja Pellega Morellas käisin. Ja uskuge mind, selgitada tähemärkide abil, miks lehmad ja hirved sellel reisil nii keskset rolli mängisid, on minu kirjandusliku võime juures liigselt raske ülesanne.

Kuna Pelle oli nädalakese siin ning rentis auto, siis sain reedel, 4. novembril kasutada võimalust sõita sisemaale ja mägedesse avastamaks linnakest nimega Morella. Teisiti võiks nimetada ka seda reisi “Sügist otsimas”, sest ilm seal kõrgemal oli üpris jahe. Minusugune vahemerelise kliimaga harjunud printsess pidi isegi kindad kätte panema, kuigi temperatuur näitas võibolla 13C. Jõuludeks Eestisse naasmine saab lõbus olema…

Pärast auringe ringteedel ja mäe peatust, et hingata sisse seda imelist vaadet, jõudsime oma sihtpunkti lähistele. Seda on võimalik kaugelt näha, kuidas ümber mäe on keeranud ennast linnake, mille tipus kõrgub võimsalt loss. Aga nagu mägedes ikka, siis selleks, et jõuda linnakesse, pidi keerama täiesti teises suunas, siis mäest alla, mäest üles, sinka-vonka siiru-viiru ja kohal me olimegi. Kindad kätte, jaki nööbid kinni ja avastusretk algab.

Turistiinfos rääkis tädi meiega inglise keeles. Olin täiesti pettunud. Ma punnisin jonnakalt oma ebagrammatilist välismaalase hispaania keelt vastu talle. Säh sulle kooki moosiga! Ma olen Castellónist ikkagi! Varustatud kaardiga (ingliskeelse kaardiga!), asusime linnakest avastama. Morella on üsna tibatilluke, pigem suur küla, kui väike linn, aga see kategoriseerimine ei muuda sisuliselt midagi. Tähtis on see, kui imeliselt maagiline see paigake on. Seiklesime mägitänavatel kuni jõudsime katedraalini. Ringkäik pühakojas ja edasi linnakese põhiatraktsiooni juurde ehk siis iidne loss, mis ehitatud mäe otsa.

2€ por cara ja nii me sisenesimegi kindluse territooriumile. Põhimõtteliselt võib seal terve päeva veeta, hea ilma korral loomulikult. Lossist endast on järgi ainult varemed, kuid need annavad üpris hea aimduse kunagisest hiilgusest ja võimsusest. Põhimõtteliselt ongi kogu loss ehitatud mäe otsa ning selle tippu (1072 m) viib rada spiraalis ümber mäe. Me liikusime piisavalt aeglaselt üles poole ja iga uue kõrguse ja külje peal tegime hunniku pilte sellest kaunist maastikust, mis meie ümber oli laotanud. Nii me siis veetsimegi ligi 2 tundi uurides iga nurgakest nendest varemetest.

Tagasi maa peale jõudes tundime, et kõhud on natukene tühjad ja hoolimata tibutavast vihmas ja jahedast ilmast otsustasime jääda eestlasteks Hispaanias ning süüa väljas. Söök ei olnud midagi erilist kahjuks (pealegi Peñíscola lõunat on peaaegu võimatu ületada), aga pearoa lammas oli mõnusalt pehme. Klaas punast veini kõrvale, magustoiduks flan ja olin siiski lõpuks rahul. Natukene suveniiri oste (Jolienile külmkapi magnet ja pudel toreda müüja soovitatud veini – tema rääkis küll meiega hispaania keeles, kuigi ma kasutasin grammatikat soovituslikult ainult).

Enne Morellast lahkumist vaatasime kiirelt lähedalt veel akvedukti ning siis hakkasime läbi mägede koduteed otsima. Peatusime veel linnakeses nimega Cinctorres, aga kuna vihma sadas, siis jooksime kiirelt autost välja, tegime paar pilti ja jooksime autosse tagasi. Suutsime isegi natukene ära eksida ning lõpuks ka Aragóni piiri ületada (kõrval provints – inglise fillid, kes oli Catherine of Aragón, värskendage oma mälukesi!) ja olla 1300 meetri kõrgusel merepinnast. Kuna aga hakkas pimedaks minema ja vihma sadama, siis üritasime siiski õigele teele tagasi saada. See meil ka õnnestus, Vilafrancas küsisime natukene teed ja señor rääkis üpris karmi aksendiga (või siis lihtsalt katalaani keelt, vabandust, valencianot) aga pärast segaduses küsimust ¿En frente de qué? saime teada, et peame plaza de toros eest vasakule pöörama ja sealt läks edasi juba libedalt.

Koju jõudes läks hinge soojendamiseks sisse paar tassi teed ja siis juba unematimaale.       

Pildialbum: https://picasaweb.google.com/eevasadam/Morella?authkey=Gv1sRgCOjY-_fAv4rzJw

Manchester kohtub Valénciaga

Kolmapäeval, 2. novembril võtsin oma tusatujupilved kaasa ja istusin rongile, et minna omaette Valénciat avastama. Õnneks hakkas juba selginema poolel teel selle imeilusa linna poole, hoolimata sellest, et rong peatus igas väiksemaski peatuses. Ilm jäi küll pilviseks, aga kuivaks ning piisavalt soojaks, et veel paljaste säärtega ringi lipata (novembris, milline väike nauding!).

Minu eesmärk oli külastada natukene kultuuri Valéncias ja sellest imeilusast linnast veidikene pilte teha. Nii ma siis pildistasingi katedraali iga nurga alt ja tänava vaateid ühelt ja teiselt poolt. Esimene kultuuriline eesmärk oli Museo Bellas Artes ehk siis kunstimuuseum, kus ma veetsin peaaegu kaks ja pool tundi. Enamik kunstnikke olid minu jaoks tundmatud ja seal oli äärmiselt palju kristlikku kunsti. Igal juhul oli väga põnev. Siiski mulle meeldis kõige enam ekspositsioon, mis oli pühendatud sellisele sajandivahetuse hispaania kunstnikule nagu seda on Joaquin Sorolla. Imeilusad maalid ja palju lisainformatsiooni (mida ma püüdsin hispaania keeles lugeda ja siis pärast ingliskeelse tekstiga kontrollida, kas ja kui palju ma aru sain). Pealse selle olid muuseumis ka mõned Velazquezi ja El Greco teosed, kui nüüd kuulsustest rääkida.

Pärast muuseumis käiku jalutasin natukene ringi Jardines de Real´is ehk kuninglikus aias, kus asus ka kaunis rosaarium, mis oli küll novembri alguseks ära õitsenud. Selle asemel on aga aeg, mil apelsinid puudel oranžiks minema hakkavad (aga väidetavalt see ei tähenda, et nad valmis on ja pargist neid siiski söömiseks ei korjata ka). Aga milline eksootika minu jaoks, kes ma olen sügisel harjunud nägema tammetõrusid ja valima uut kastanimuna taskusse. Seega sattusin ka natukene hoogu nende pildistamisega. Aga samas on Valéncia just apelsinide poolest tuntud ja istandusi oli võimalik imetleda terve rongisõidu vältel. Seal jalutades otsustasin, et aitab minusugusele matsirahvale kunstist ja kultuurist ning kõnnin pigem niisama natukene linnas ringi ja üritan midagi söödavat leida.

Leppisin lõpuks Caesari salatiga Plaza de Virgenil koos cafe con lechega ja tegin siis natukene suveniiri (st postkaardi) sisseoste. Ja kuigi pole veel detsember, siis jõin ikkagi veel horchatat, sest mitte liiga tihti jooduna mulle see siiski väga meeldib. See oli ka moment, mil ma kuulsin Plaza de la Reinal kostumas lõppematut lärmi. Loomulikult pidin ma oma uudishimus uurima minema, mis toimub. Ma olin kindel, et tegemist on mingi protestiaktsiooniga (Hispaania pole küll Kreeka, aga noh, majanduskasvust ei saa siingi väga rääkida) ja mõtlesin uurin, mida rahvas nõuab. Aga que sorpresa! Lärmi epitsentrisse jõudes leidsin ma sealt eest hoopis tänava kohvikud hõivanud sinisärklastest inglased, kes olid cervezast julgustatuna väga lauluhoos. Jah, tegemist oli Manchester City jalkafännidega. Vaene Valéncia, mõtlesin tol hetkel.

Jalutasin siis veel natukene ringi ja otsustasin koju jälle sõita, et normaalsel ajal Castellónis olla. Rongi valik oli mul äärmiselt õnnestunud kahel põhjusel: (1) taaskord peatus see iga postikese juures; (2) mul oli “au” sõita koos kõigi nende sinisärklastega! Uskumatu! Ärge saage minust valesti aru, tegelikult oli tore kuulda seda ilusat ja mahlast Manchesteri aktsenti ning ma sain pool teed kuulda ka nende laule. Olin ju tulnud kultuuri nautima! Ja need laulud… Need on äärmiselt vaimukad ja uskumatult leidlikud. Kuna ma päästsin ühe inglase, kes lootis kohalikega inglise keeles rääkida, välja sellega, et ma talle vastasin, siis sain ka teada nende sihtmärgi: Villareal, kellega Man City kolmapäeval mängis. Rääkisime siis üle vaguni natukene ka juttu ning kui ta Villarealis (u 15 minutit Castellónist) ma läks, jätkus mul piisavalt taipu öelda neutraalne “Head mängu!” (sest midagi muud hispaanlasi täis rongis öelda oleks võibolla natukene ohtlik). Hiljem minu kõrval olev hispaania daam kommenteeris, et need inglased on ikka parajalt locod. Muideks, Man City võitis, 3:0 ja õnneks läksid fännid pärast mängu Valénciasse tagasi, sest Castellóni tänavatel ei oleks küll seda rõõmupidu muidu välja kannatanud…

Tagasi kodulinna jõudes läksin õhtul meie lõbusa seltskonnaga Monteditosse, kus sai 1-euroseid bocadilloseid süüa. Minu lemmikuks jäi siiski šokolaadi oma. Eeldad midagi šokolaadivõidega, aga see mis su lauale ilmub on veelgi parem. Eks otsustage ise pildi järgi. Mina olin õnnelik. Üleüldiselt sai palju naerda ning hommikustest tusatujupilvedest ei olnud enam lõhnagi.

Minu Valéncia pildialbum on siin: https://picasaweb.google.com/eevasadam/Valencia?authuser=0&authkey=Gv1sRgCO-utaqSnfK7vQE&feat=directlink