Me gusta

See ülipikk nädal on jõudnud lõpuks pühapäevani ning kuna eilne oli täiesti minu päev, siis tunnen ennast tänasel lõunatunnil eriti mõnusalt. Lisaks sellele on siin kaks päeva ka õhtul/öösel vihma sadanud. Vahelduseks on see nii mõnus!

Teisipäevast neljapäevani käisin põhimõtteliselt kodus ainult magamas. 9.30 hakkasid mu Eurocampuse kursused, mis kestsin kuni 13ni ning siis 15.30 taaskord hispaania keele kursused. See tähendab, et juba 19.00 saingi taas koju minna ning natukene enne kaheksat oma tuppa prantsatada, köögist midagi söödavat otsida (mida seal alati polnud, kahjuks) ning siis uuesti kooliasjadega tööle hakata. Enamasti kella 23 paiku sai kütus otsa ning mootor jäi seisma. Vahepeal üritas taaskord mingi külmetus kallale tulla, mis just nendele kallitele puhketundidele öösel väga palju kaasa ei aidanud. Aga aspiriin ning ajapuudus ravivad kõik hädad, õnneks. (pildil minu koolitee)

Eurocampuses oli see nädal teemaks lingua franca ning õppejõud pärit Inglismaalt. Programm oleks võinud (sisu)tihedam olla, aga olgu pealegi. Lisaks lindistasime temaga väikestes gruppides umbes 30 minutit vestlust, mida grupitööna analüüsima peame. Hispaania keeles jõuan ka vaikselt, vaikselt ikka edasi. Püüan ikka iga päev moodustada väikeseid ebagrammatilisi, hispaania-inglise sega ning väga aeglaseid lausejuppe, et suhelda oma Gabyga. Siiski pole veel lõplikult lahti saanud tundest, et võibolla jõuluks hispaania keele oskamine väga algtasemel on liiga optimistlik eesmärk. Aga elame-näeme. (pildil ülikoolilinnaku aed)

Neljapäeva õhtul läksime taas välistudengite õhtusöögile, mis oli üpris lõbus. Nii mõnedki korrad pidin pühkima pisaraid naerust. Söögid olid enam vähem. Alguses eelroana salat, juust, sink ning tursk munaga. Pearoaks valmisin ma küüliku, mis maitses üpris hästi (natukene kuiv oli, aga muidu täitsa hea, erinevalt mõnest muust valikust) ning magustoiduks valisin puuvilja. Kõrvale sai joodud veini, mis oli täitsa hea. Edasi õhtusöögilt viis tee jälle samasse klubisse, kus eelmine laupäevgi käidud sai. Minus lööb ikka mulki välja: kui tasuta saab, siis peab minema. Peale selle, olin nagunii oma mustas kleidis ning kontsades overdressed, seega kui juba, siis juba! Õnneks aga tulime koos Theresia (mu saksa korterikaaslane) ning tema sõbrannaga 2 paiku sealt siiski koju. Ma vist olen siinse 3.5 nädala jooksul rohkem klubis käinud, kui Tartus 2 aasta jooksul. Mis minust saanud on!?

Reede hommikupoolikul olin kasulik ning tegelesin oma grupitöö asjadega. Täna õhtuks peaks loodetavasti lõpuks valmima kolme inimesega koos kirjutatud essee. Saksamaa, Eesti ning Hollandi koostöö sujus üpris valutult. Õhtupoolikul oli veel hispaania keele kursused ning siis teadsin, et tahan õhtu veeta lihtsalt kodus nautides. Tegin omale korraliku(ma)lt süüa, korkisin lahti oma 1-eurose veini (ning leidsin meie köögikapist mõnusa suure veiniklaasi), avasin oma šokolaadi ning küpsise paki ning vaatasin “Mock the Week”i. Öösel sadas mõnuga vihma ning tuli ka korralik äikesetorm (millest suure osa ma õnneks maha magasin, sõna otseses mõttes).

Laupäeval ärkasin 9.30, et jõuaksin nautida hommikusööki ning siis poodlema minna. Eesmärgiks oli osta (ranna)sandaalid, veekeetja, tulemasin, millega saab gaasipliiti kaugemalt süüdata ning vihik hispaania keele jaoks. Lisaks proovisin veel paari kleiti, kuid ei ostnud ühtegi neist. Kuigi järgmine nädal vist lähen ühele kleidile siiski järgi, sest see istus liiga ilusti mulle selga. Ilm oli imeline: mitte liiga palav, siiski päikeseline ja soe. Seepärast oli järgmisena päevakorras randa minek. Mõeldud-tehtud, vajalike inimestega kokku lepitud ning nii me neljase seltskonnaga liival maandusimegi: mina, Jolien, Annemiek ja Martin. Rannas oli üpris tuuline ja mitte-palav, aga samas just mõnus. Taaskord oli superseltskond ning sai mõnusalt juttu puhutud. Ilmselgelt oli me nii popid ka, sest üpris tühjas rannas sättisin kõik tulijad meie juurde ennast maha. Me Martiniga olime ka julged ning läksime merre laineid nautima. Vesi oli lihtsalt supermõnus! Pärast piisava hulga lainete püüdmist ning Vahemere alla neelamist kuivasime paar hetke veel rannas ning siis tagasi koju, kus mind ootas päevakorra kasulik punkt: pesu pesemine. Sattusin sellega seoses esimest korda meie maja katuseterrasile, kust on päris mõnus vaade Castellónile.

Kella üheksa aeg kohtusime taas seltskonnaga, et minna tapaseid nautima. Kuna aga taevas otsustas just siis oma luugid avada (loomulikult just siis, sest ma olin oma pesu välja kuivama viinud!), põgenesime siseruumidesse. Tellisime kõik erineva taldrikutäie tapast ning nautisime erinevaid snäkke. Minu lemmikuks olid igasugused erinevad seened (ise ka imestan selle lause üle!) ning paneeritud pisikesed kalmaarid. Mmmm… need olid lihtsalt ülemõistuse head. Ma hakkan siinset mereandide valikud Eestis kindlasti igatsema. Kuna keegi meist ei viitsinud liikuda klubisse (kõigel heal on siiski piir), siis läksime istuma veel ühte iiri pubisse, kus sain ka oma Guinnessi kätte. Pärast väikest õlut ning mõnusat jutuajamist viisid kõigi teed koju.

Tänasel imelisel pühapäeval otsustasin mitte äratuskella panna ning magasin mõnuga kella 11ni. Tegin endale (uue veekeetjaga) mõnusa kruusitäie kohvi (nagu mäletate, siis kaebasin selle üle, kuidas siin on ainult cafe con leche ja cafe solo). Jah, kohvi on jook mida tuleb nautida ja seda ma tegingi, koos šokolaadi ja küpsistega. Kui päev algab selliselt, siis see lihtsalt peab olema hea päev, eks? Pärast seda koristasin veidikene oma tuba ning nüüd pean vist hakkama kokku panema meie esseed ning valmistuma ette homseks hispaania keele kontrolltööks. (pildil minu toakene, vähemalt ühest nurgast)

Jah, praegu on tunne, et Hispaanias on täitsa tore elada… aga juba 3 kuu pärast olen tagasi Maarjamaal ning vitsutan sealiha ja hapukapsast.

Ilusat ja head!     

No hablo español

Üllatus, üllatus küll. Kolm nädalat juba siin oldud ja ikka veel ei tule hispaania keelsest vestlusest midagi välja. Täna on üks nendest päevadest, mil tundub võimatu, et ma kunagi seda keelt ka rääkida suudan. Hoolimata sellest, et mul on nüüd mehhiklasest korterikaaslane, kes saab küll inglise keelest natukene aru, aga no habla. Samas käib endale üpris pinda, et pidavalt on vaja mingeid “tõlke” enda kõrvale. Aga see selleks, homme on mu teine hispaania keele tund ning ehk pärast seda on jälle optimistlikum tunne.

Esimene koolinädal oli üpris väsitav. Viis päeva järjest loenguid ning lugemist; väikesed grupi tööd veel vahelegi. Veel tänasel vabal päevalgi sai pea kolm tundi oma kahe grupikaaslasega tööd tehtud ning järgmine reede püüame selle ära lõpetada (3-5 lk esseed kolme peale kirjutada). Nädalavahetus oli peaaegu sama väsitav, kui nädal isegi. Reede õhtul läksin oma kursaõe Silke sünnipäevale, kus ma arvasin, et lähen hulluks kõigi nende erinevate keelte keskel. Inglise, hispaania ning siis käisid veel minu läheduses saksa ja prantsuse keelsed vestlused. Pole ime, et ma vahel inimestega eesti keeles rääkimist alustan, mis sest, et ma moodustan suure tõenäosusega 50% siinsest eesti keelt kõnelevast populatsioonist. Silke juurest sundisid meid lahkuma naabrid, kes kurtsid ametivõimudele lärmist. Seega sai sõbralikult kokku lepitud, et lahkume. Püüdsime linna peal natukene ringi liikuda ja oma kohta (elus) leida, kuid lõpuks liikusid kõik kodu poole.

Laupäeval kell 10 oli start ekskursioonile mägedesse Montanejose ning Rubielose poole. Montanejos ootas meid termiline mägijõekene, millesse oli väga mõnus ja jahutav ennast kasta. Ümbrus oli lihtsalt maagiline. Ujud kuskil mägede vahel nagu mõnes laguunis ning vesi on nii sini-sinine ja selge, et tahaks lihtsalt rüübata ja juua. Tõeline paradiis! Ainuke miinus asja juures on see, et tegemist on üpris turistika kohaga, seega pead seda õndsust jagama üpris suure rahvahulgaga. Ega kõike ei peagi elus saama ning ma olen väga õnnelik selle üle, mis on.  Pärast suplust sai natukene päikese käes kuivatud ning peesitatud ning oodatud lõuna pausi. Lõunaks liikusime Montanejose linnakese hotelli, kus oli meie reisi hinna sees kolme käiguline lõuna. Kõige pealt “väike” salat koos singi ja juustuvalikuga. Minul hakkas juba sellest kõhukene täituma, kuid see polnud veel kõik, nagu telesopis öeldakse. Pearoaks oli loomulikult siinse kandi eri: paella. Ma armastan seda sööki. Tõeliselt hästi tehtud ja maitsekas (ikkagi parem kui see, mis ülikoolis pakutakse, kuigi see on ka väga hea!) ning mõnusalt suur taldrikutäis pealekauba. Pole ime, et pärast seda tekkis väike oigamise tunne. Õnneks on minu organismis maguskõht eraldi ehitatud, seega polnud probleeme selle mahutamisega. Kõrvale sai joodud mõnusalt kerget punast veini ning hiljem veel väike café solo ka. Kahjuks on siin Hispaanias kohviga mitte nii head lood. Mina, kes ma õppisin suvel kohvi jooma ja nautima, tahaksin mõnusalt kruusitäit kanget musta kohvi. Siin on aga kaks valikut: cafe con leche ja cafe solo. Esimene on piimakohv (millest ma väga huvitatud pole) ning teine on põhimõtteliselt espresso. Seega pean ma siin elama väikeste tasside ülikange kohvi peal.

Edasi läks reis umbes tunnise mägede vahelise bussisõidu kaugusel asuvasse Rubielose linnakesse. Milline armas vana mägiküla. Ühiselt otsustasime, et ülikool peaks hoopis seal asuma. Seal oli meil giid, kes tegi natukene tuuri ning tutvustas erinevaid majasid ning samuti kirikut. See järel sattusime me keset linna pidustusi tänaval. Lihtsalt ilmusid üks hetk välja hunnik inimesi ja muusikuid ning pidustused linna tänavatel läksid lahti. Ka meid turiste haarati kaasa tantsima. Nimelt toimusid linna patrooni pidustused, mis tähendab, et viieks päevaks aastas unustatakse töö ning argimured ning lihtsalt pidutsetakse. Laupäeval oli pidustuste viimane päev, mis tähendas, et see oli ikka täies hoos. Hiljem läks suurem osa seltskonnast vaatama vaatemängu härgadega, aga kuna minu enda suhted sellesse meelelahutusse on üpris külmad (isegi kui Rubielose variant oli väga loomasõbralik), siis otsustasime nelja kursakaaslasega hoopis kasutada vaba aega ebaproduktiivselt ning nautida hoopis õlut selle linnakese keskaegsel tänaval. Tõenäoliselt kõige ilusam ja rahulikum koht, kus ma olen cervezat nautinud. Seltskond oli samuti esmaklassiline.

Tagasi koju jõudes sai tuttavaks oma uue korterikaaslase Gabyga (Mehhiko) ning siis suundusime suure seltskonnaga inglannast Erasmuslase Elleni sünnipäevale. Tema korter oli paksult inimesi täis ning oli peaaegu võimatu kellegagi normaalselt suhelda. Kiirelt sangria sisse ning juba kesköö paiku liikusime klubi poole, mille jaoks saime flaierid, mis tagasid tasuta sissepääsu ning tasuta joogi. Pidu oli päris äge. Üle pika aja nautisin tantsimist sellises olustikus ning seetõttu saigi koju alles pärast kella viite hommikul.  Peol oli väga palju Erasmuslasi, kes on kindlasti väga toredad inimesed, aga ma kahjuks ei tea neid väga hästi, sest minu pidutsemise alane laiskus on liiga suur. Seega ei tunne ma praegu eriti mugavalt selles seltskonnas. See võib kõlada julmalt ning külmalt (eks ole mulle ka öeldud, et ma olen kuumavereline, aga külma südamega…), aga ma pigem investeerin inimestesse, kellega ma veedan koos järgmised neli kuud, kui muretsen nende pinnapealsete suhete pärast, mis nende inimestega tekivad. Teatavasti pole mul ka kõige lihtsam uusi tutvusi luua ning võõraste inimestega lihtsalt rääkima hakata, seega tunnen ennast natukene võõrana selles seltskonnas. Aga pole muret, mulle meelivad väga mu enda kursakaaslased ning olen alati valmis oma sõnu sööma Erasmuslaste koha pealt.

Pühapäev möödus üpris vaikselt ja uniselt. Sai natukene niisama oma asju aetud ja kirju kirjutatud ning siis otsustasin Heleniga ühineda randa minekuks. Meres ujumas käimine värskendas lõpuks mind ja äratas lõplikult ülesse. Kahjuks oli aga mere ääres väga tuuline ning vaade oli häiritud lendlevast liivast. Rääkimata sellest, et su suu ja silmad seda täis olid. Niisiis tulime pärast tunnikest koju tagasi, vahetasime kiirelt riided ning suundusime Dutchiede juurde, kus tähistasime Victoria üleskutsul Tsiili rahvuspüha. Selle auks õpetas ta meid empanadasid tegema. Mina sain au sõtkuda valmis tainas ning see järel tegime kõik 2 emapanadat. Need olid imemaitsvad! Taaskord kvaliteetaeg heade inimestega, natukene sangriat ning nalja ja naeru… Õnneks liikusid kõik varakult kodu poole ning seega sai varakult magama heidetud vahelduseks.

Homme hakkab peale selle nädala hullus: kolm päeva Eurocampuse kursust, neli päeva hispaania keele kursusi, lisaks veel grupitööd, kodutööd… Ühesõnaga, igavuse üle siin enam kurta ei saa. Ja igatsen ikka veel elektripliiti, mis sest, et saime täna uue gaasiballooni, et saaksime taas süüa teha.

Ilusat ja head kõigile!

Lapsed, kassid ja prussakad

Oh kooliaeg, oh kooliaeg…

Pärast eelmise nädalavahetuse söögiorgiat algas pikk (see tähendab viiepäevane) koolinädal. Söögiorgia algas laupäeva õhtul, kui Veronika kutsus meid enda juurde õhtusöögipeole. Igaüks pidi kaasa võtma paar koostisosa ning kohapeal saime vaielda selle üle, milliseid imeroogasid nendest valmistada. Multi- ja interkultuurse koostöö tulemusena valmisid pasta, kuskusi salat, burritod tomati ja vorsti kastmega ning magustoiduks veel jäätist banaanide ja šokolaadiga. Ehk siis oli kõike väga palju. Keskööl lõime klaase kokku Jolieniga, kel täitus 22. eluaasta. Selle peale otsustasimegi osa seltskonnaga minna El Grausse (sadamapiirkond mõningad kilomeetrid linnast väljas) pidutsema. Paar tundi jalakeerutamist ning siis voodisse magama.

Pühapäeval tähistasime Jolieni sünnipäeva mereäärse piknikuga. Lauake-kata-end põhimõttel sai taaskord suur hunnik toitu kokku ning söömine jätkus mõnuga. Sai palju jutustatud ning naerdud ning hiljem veel meres end kosutatud. Üleüldiselt üks mõnus ja akusid laadiv nädalavahetus toredamast toredamate inimestega.

Pühapäeva õhtul esitasin veel kodus oma versioonid härjavõitlusest. Õige “hooaeg” on küll õnneks siin piirkonnas lõppenud, aga eks minu versioon oli ka veidikene huvitavam. Härja asemel oli põhimõtteliselt sama suur prussakas, kes õhtul otsustas minu voodi alt ülbelt välja ilmuda. Kuna meie korteri ainukene meessoost isik oli ära, siis ei jäänud muud üle, kui ise selle õudusega tegeleda. Sellistel puhkudel on suureks abiks inglise kirjandus ning Jerome K. Jerome’i meistriteos “Kolm meest paadis (koerast rääkimata” osutus kasulikuks mitte ainult oma paadireisi jaoks vajalike nõuannete poolest, vaid ka võitluses mutantprussakaga. Kõige pealt üritasin seda kasutada viskeriistana oma võitluskaaslase suunal, aga kahjuks on minu snaiprinägemise juures tabamusprotsent üpris madal, seega jäid raamatu alla kinni ainult prussaka tundlad, mis ta sealt ka võitlusadrenaliinist vaimustatuna kiirelt vabastas. Seejärel pani see elukas sibama laua alla, kus sain ta välja meelitatud taskulambiga. Kui ta otsustas võtta suuna mööda riidekapi ust ülespoole, teadsin, et on aeg teha otsustav löök. Natukene sihtimist ning kirjandus lömastaski selle monstrumi. Igaks juhuks viskasin veelkord raamatu talle peale ning vajutasin võidukalt veel jalaga ka, et teha ikka kindlaks, et vaenlane on lõplikult purustatud. Pärast seda sussutasin oma toa mingi aerosooliga (millel oli putukapilt peal) täis. Haises, mis hirmus, aga vähemalt oli natukene julgem magama minna. Minu ainukene lootus on, et sellest tapatalgust ei saaks rituaali…

Esmaspäevast hakkas siis esimene tõeline koolinädal pihta: professor Jyväskylä ülikoolist tutvustab meile see nädal kultuuridevahelise kommunikatsiooni ja kompetentsi teooriaid. Lugemist on poole vihmametsa jagu… See-eest naudin aga väga oma hommikusi jalutuskäike kooli. Kuna Helen on esindab eestlaste spordivaimu siin Castellónis, siis on mul hommikuti võimalus üksi jalutada. Kool on alanud ka siinsetel väiksematel kodanikel ning iga hommik on tänavad täis lapsevanemaid, kes jütse kooli poole viivad. Minu tee viib mind ka mööda aedadest, kuhu kogunevad siinsed kodutud kassi. Täna hommikul võis väravaaugust näha, kuidas paar kassipoega mõnuga päikeselaigus mängivad. Koolipäevad iseenesest on üpris väsitavad. Täna sai tehtud üks grupitööna valminud presentatsioon ning pärast veel arutatud reedest esitlust. Homme hakkavad veel lisaks toimuma hispaania keele intensiivkursused, seega liigse vaba aja üle ei kurda.

Hispaania keelt on aga siin väga vaja. Eile pidasin maha väga multimodaalse vestluse interneti-mehega: tema hispaania, mina inglise-hispaania segakeeles. Korterikaaslased püüavad ka ikka kasutada hispaania keelt ning teatud asjadest hakkaks nagu juba aru saama. Loodetavasti kuu aja pärast suudan juba ise oma asju edukalt ajada.

Hea uudis on see, et meil on nüüd korteris ka normaalne internet. Seega laadisin üles ka hulga pilte. Püüan neid ikka järgemööda sinna juurde lisada, aga albumi leiab siit: https://picasaweb.google.com/eevasadam/Hispaania?authuser=0&authkey=Gv1sRgCLqn9LWAofSmtQE&feat=directlink

Päikest tormilisse Eesti elusse!

Pooleteist nädala verstapost

Esimene nädal Castellónis on juba pooleldi märkamatult mööda saanud ning mul on tunne, et varsti ei saagi enam aru, kuidas need nädalad siin mööduvad ning ongi jõulud käes. Ühtepidi on see tore, sest see tähendab, et aeg on produktiivselt veedetud („produktiivselt“ väga laias tähenduses, kaasates siiski ka meelelahutust ning vaimset tervist). Teisalt oleks see aga kurb, sest nagunii saab siin nii vähe olla ning on nii vähe aega oma hispaania keelt täiendada (st lisada oma sõnavarasse veel paar sõna peale hola). Aga eks praegu ole veel vara tibusid lugeda (siin on ikkagi suvi alles!).

Esmaspäev ja teisipäev olid taas koolipäevad, kuigi veel ei olnud alanud eriliselt akadeemiline pool. Daria Utrechtist (mis sest, et tegelikult Eestist) tegi meiega erinevaid rollimänge ning harjutusi, et lähendada meie gruppi ning valmistada ette meid mõningateks teemadeks, mida hiljem programmis käsitleme. Tegelikult olid need harjutused väga toredad, sest nad andsid võimaluse tutvuda ka nendega, kellega võibolla siiamaani nii palju rääkinud ei ole. Ma olen endiselt veel arvamusel, et mul on grupiga väga vedanud; väga palju väga toredaid ning huvitavaid inimesi on kokku saatunud (ja siis mingi minusugune oivik kah seal vahel).

Teisipäeval tuli lõpuks pärast pikka arutlust ja kaalumist otsus sõita õhtuks Vila-Reali, mis on siit umbes 10 kilomeetri (kui nii paljugi) kaugusel asuv linn. Nimelt oli seal toimumas kõiksugused pidustused ning miks mitte kasutada juhust sellest osa saada. Kohale jõudes seiklesime veidikene ringi, kuid siis jõudsime õnneks tapase telki, kus sai endale jooki ja selle kõrvast muretseda. Mina otsustasin siiski olla veinikultuurile lähemal ning juua tinto de veranot (veini „kokteil“, kus on punase veini ja sidrunilimonaadiga). Tapaseks valisin endale midagi sellist, mida kodus naljalt ei söö. Ega ma endiselt veel sada protsenti kindel ei ole, mis see täpselt oli, aga viimased arvutused näitavad, et tõenäoliselt oli tegemist kalmaariga. Igal juhul maitses see hästi; samuti olid suuuuurepärased Heleni datlid mandli ja peekoniga.

Niimoodi joogi ja näksiga saigi meie suure grupiga seal telgis üks laud okupeeritud ning juttu ajatud. Mina sattusin Rauati (Šveits) ja Martiniga (Saksamaa/Ecuador) arutlemas maailma poliitika üle. See oli äärmiselt kihvt ja huvitav vestlus; ma ise püüdsin küll oma Väga Väikese Aruga (nagu karupoeg Puhh) suud vähe lahti teha, aga tundsin, et just selliste vestluste pärast ma kaugemale otsustasingi tulla.

Kui telgist hakkas rahvas vähe haaval ära kaduma, oli selge, et varsti lastakse Vila-Reali tänavatele lahti härg, kes siis siinse traditsiooni kohaselt kuulub pidustuste juurde. Ma ei hakka valetama ning ütlen pärast Vila-Realis nähtut ka otse välja: see on osa Hispaania kultuurist, mida ma kunagi mõistma ei hakka. Mida me sealsetel tänavatel siis näha saime, oli nn Toros de Fuego ehk siis tulehärg. See tähendab, et enne kui härg lastakse mööda tänavaid jooksma, süüdatakse tema sarvede otsas olev materjal. Ei ole kaunis vaatepilt, eriti kui sa tead, et lõpuks on see härg pime. Minu jaoks võibolla kõige häirivam oligi näha, kuidas see härg tagasi tuli ning lõpuni piinatud ning väsinud oli, kuid inimese siiski püüdsid teda veel provotseerida. Ei, aitäh. See on nüüd nähtud ning loodan, et ka esimest ja viimast kord oma elus.

Kuigi pidu läks edasi ning järgmine härg pandi ka juba põlema, siis otsustasime ühe pundiga tagasi Castellóni suunduda, kuigi kolmapäev oli täiesti vaba. Hommikupoolikul nautisin niisama kodus olekut ning seejärel tegin omale rattakaardi ära. Nimelt toimib Castellónis rattalaenutus süsteemi, millega saad endale võtta teatud punktidest, mida jagub üle linna, ratta ning sellega kuni 2 tundi sõita ning siis paned selle taas tagasi. Selle kasutamiseks peab läbima natukene bürokraatiat Hispaania moodi. Kõige pealt tuleb maksta panka 10€ deposiiti, mille eest antakse sulle templiga tšekk. Sellega pead minema natukene eemal asuvasse hoonesse, kus täidetakse mingi vorm, võetakse su tšekk ning vastutasuks saad rattakaardi PIN-numbriga ning kingituseks kaasa veel taskulamp koos kinnitusega. Lihtne ja loogiline. Ikka on parem, kui on tööjaotus...

Edasi läksime randa (kuhu muideks saab ka rattaga minna, aga arvestades minu sportlikku vormi ning õhutemperatuuri, siis ma valisin konditsioneeriga bussi). Paar tundi peesitamist ja jutuajamist. Saime kõik koos rõõmustada grupikaaslase Tatyana (Holland) värskelt tädiks saamise üle. Õhtuks oli plaan minna koos teiste juba saabunud välisülikõpilastega korraldatud õhtusöögile pitsarestorani. Rahvast oli seal koos palju ning kõik võimalikest kohtades. Minu istekohta arvestades, siis värskendasin pigem on roostes ning koost lagunevat saksa keelt, kui õppisin hispaania keelt. Aga asjaks seegi. Pitsa maitses hästi ning sangriat toodi ka pidevalt lauale juurde (ning olgem ausad, ka see mekkis õige hää!). Pärast suurt söömist sai taaskord suundutud Wallabysse jalga keerutama. Mina otsustasin sealt koos Martaga (poolatar, kes algselt meiega elama pidi tulema) 2 paiku põgeneda ning otsida värsket õhku. Pubi/Klubi oli lihtsalt nii palav, et higi voolas tõesti ojadena... Kahjuks polnud ka väljas väga õhuga kiita.

Neljapäeval saime kella kokku siinse välisüliõpilaste koordinaatori (vms) Margaga kokku, kes andis meile vajalikud juhtnöörid järgmiseks neljaks kuuks. Väga tore ja abivalmis inimene. Paar päeva varem aitas ta mul ka oma viimased paberid korda ajada ning Erasmuse stipendium on ka lõpuks minuni jõudnud. Olen hetkel üpris rikas mutt!

Hiljem läksime Heleniga koos randa veel päikest püüdma ning olime koos hulga Erasmuslastega, kes vaikselt hakkasid ära minema. Lõpuks jäi järgi väike seltskond ning sain tuttavaks veel paari uue inimesega. Kuna jõudsime randa alles ammu pärast lõunat, siis jäime sinna peaaegu kuni päikese loojanguni. Väga mõnus olemine.

Täna sai hommiku poolikul Igasuguseid Tähtsaid Asju aetud: registreeritud ennast hispaania keele intensiivkursustele (alates 15. september olen kolm nädalat esmaspäevast kuni reedeni õhtuti hõivatud paanilise keeleõppega), samuti registreerisin ennast tulevaks laupäevaks toimuvale väljasõidule (mille osana saab ka paellat süüa!) ning lõpuks ostsin ka ära lennupileti tagasi koju. Ehk siis minu jalad puudutavad taas kodumaa pinda 24. detsembril ning jõuan ilusti jõuluorgiaks koju. Täna on plaanis väike õppimine ja siis ehk veel inimestega kohtuma.

Kirjad ja joonistused juba jõuavad minuni, selle eest suured ja soojad tänud! Ja mul on alati ülihea meel neid veel saada!

Iga algus on raske...

Ja seda nii üsna mitmes mõttes. Kohale jõudmine Castellóni ei olnud just eriline katsumus iseenesest, aga vajas kannatust ja külma närvi. Kella kuuesest rongist jäime üsna täpselt maha ning poole kaheksasele enam pileteid ei müüdud. Saime hoopis voodikohad poole kümnesele rongile.

Ootamist oli peaaegu 3 tundi. Õnneks oli Barcelona Santa kõrval park (siiski, selle muruplatsideni jõudmiseks läks vaja omajagu kohvritarimist) ning seal sai need tunnid viidetud keha kinnitades ja lugedes.

Rongi peale minek on siin maal tunduvalt täpsem teadus. Kott tuleb ikkagi lasta läbi valgustada, piletit kontrollitakse mitme nurga peal ning lõpuks on oma vaguni leidmisega ka veel piisavalt sekeldusi. Siiski, siiski... Leidsime oma voodikohad lõpuks üles ning meie õnneks oli seal kupees ka inglise keelt kõnelev hispaanlanna, kes tuli ka Castellónis maha (ehk siis saime olla kindlamad, et oma peatust maha ei maga). Rääkides magamisest, siis hoolimata oma voodikohtadest ei plaaninud me oma kahe ja poole tunnise sõidu vältel magada ning selleks aitas meid üks Austraalia paar, kes ka samasse kupeesse saabus. Meesosapool antud paarist vestles meiega kõik see aeg maast ja ilmast ning need kaks ja pool tundi möödusid vägagi lenneldes.

Kohale Castellóni jõudsime keskööks ning Victor, kes meie korteri eest hoolitses oli meil ka rongijaamas vastas ja nii jõudsimegi oma uude kodusse. Korteril on omad puudused, aga ajab neljaks kuuks asja ära. Eks peab lihtsalt harjuma kõigi nende puuduste ja uudsustega (gaasipliit näiteks!). Ma hakkan ka oma toaga harjuma. Siin on hästi palju kapiruumi ning kuigi minu aken viib hoopis „välikööki“ (ruum, kus on mingi suur vannitaoline asjandus, boiler ning majapidamistarbed), siis päeval paistab siia siiski ka piisavalt naturaalset valgust (aga mitte päikest, mis siinses kuumuses olekski vast liig). Kuigi algselt siin tekke ei pidanud olema, siis leidsin oma toa kapist suure villase teki, mida ilma külmenedes siiski kasutada kavatsen.

Esimene päev möödus suuresti sisseelamise ning niisama uimerdamise tähe all. Käisime supermercados endale eluks vajalikke asju ostmas (ning kirjusime tagasi tulles oma raske koorma all. Samuti käisime siesta ajal (ehk siis kõige suurema kuumusega) otsimas ülikoolilinnakut ning seda maja kuhu järgmine päev minema pidime. Maja me üles ei leidnud (campus on ikkagi üpris muljetavaldav), kui väljudes tegime plaani juures kindlaks, kuhu minek on ning seega jalutasime taas koju. Ülikool asub u 25-30 minuti jalutuskäigu kaugusel korterist, seega mina plaanin küll seda vahemaad jala läbida (ning selle aja jooksul ka paar kalorit kulutada). Ega muud sellel päeval ei toimunudki, kui väike interneti varastamine ning varakult magama.

Neljapäeval oli meilgi uus ja põnev 1. september: kohtusime oma grupiga ning oma koordinaatori Patriciaga. Pean mainima, et mõlemad on tunduvad esmapilgul olevat väga vahvad, lahedad ning kõik need muud positiivsed omadussõnad. Esimene päev koolis oligi linnakuga tutvumine, administratiivsed küsimused ning väike sissejuhatus hispaania elusse. Grupiga sai kokku lepitud siis, et pool 11 kohtume uuesti ning võtame väikese cerveza (õlu) ning lähme siis koos peole. Mõeldud tehtud. Mina, Helen, Manon ja Rauati jõudsime veel enne seda paar tundi rannas peesitada, sest see asub ainult umbes 20 minutise bussisõidu kaugusel. Muidugi on üpris raske leida kohta Castellóni terrassidel peaaegu 15 inimesele, aga kuidagi saime sellega hakkama ning nii sai tunnike või paar istutud ning juttu ajatud. Seejärel suundusime Wallaby’s Creeki, kus toimus (välis)tudengite pidu. Kuna aga järgmine päev pidi taas olema 9.30 koolis, siis olime juba kella kahest kodus.

Järgimine päev oli veits unine ja uimane. Kuulasime peaaegu 4 tundi veel Hispaaniast ning Castellóni piirkonnast loengut. Ma hakkasin juba siis tundma, et kurgus on mingi siilipoiss kõditamas ning arvestades oma mitte väga suurepärast ööd, tegin arvutuse, et olen kuidagi külmetunud. Koju tulles võtsin aspiriini sisse ja püüdsin magada, aga väga hästi see välja ei tulnud; tõenäoliselt oli too päev ka väike palavik külas. Pidime aga kella viiest taas Patriciaga kokku saama, seega polnud aega põdeda. Vahepeal oli aga läinud katki minu toa lamp, kuid õnneks sai omanik selle kiirelt parandatud ning nüüd on mul taas valgus. Patricia ning meie grupiga tegime väikese tuuri Castellóni kesklinnas ning siis istusime maha ühes kohvikus.

Hiljem, kui Patricia lahkus, siis suur osa meie grupist ei soovinud veel koju minna ning seega läksime otsima kohta, kus me saaksime midagi süüa. Taaskord ei olnud kerge leida midagi kümnele inimesele, aga siiski lõpuks leidsime ühe kohviku, mille tänavaterrassil me siis istusime ning natusime õlut, seltskonda, toitu ning olustikku üldiselt.

Laupäeval oli plaan minna randa ning seega oli kohtumispaigaks kell 13.30 bussipeatus. Sealt läks osa seltskonda ratastega ning osa bussiga edasi randa. Päike oli kuum ning vesi isegi natukene jahutav, seltskond mõnus ja hoolimata minu kinnisest ninast ning kõditavast nohust oli olemine hea. Seetõttu ei saanudki enne rannast tulema väga palju enne seitset õhtul. Siis kiirelt koju, väike söök ja liiva eemaldamine ning taaskord oli kokku lepitud kohtumine välja minekuks. Seekord istusime väikses siseõues kohvikus oma kümnese seltskonnaga. Mina natutisin siinset mõnusat õlu „kokteili“ clarat (vähemalt seda moodi see nimi kõlas), mis on õlu koos sidruni Fantaga. Kõlab võibolla veidralt, aga maitseb mõnusalt. Pärast südaööd hakkasime otsima kohta, kuhu tantsima minna, kuid kahjuks on mitmed kohad veel alles suletud, sest tudengite mass ei ole veel siia jõudnud. Lõpuks jõudsime taas Wallabysse ning sealt hakkasid vaikselt inimesed koju tilkuma. Ma olin väsinud ning tatine, seega jätsin Heleni ja Suvi veel tantsima ning kõmpisin üksi koju. On päris tore, kuidas teatud marsruudid hakkavad Castellónis juba üpris selgeks saama ning ei pea pingsalt kaarti ning tänavanimesid vahtima.

Täna on pühapäev, mis on parajalt uimane. Ilm on ilus, kuid ei viitsinud randa minna. Võibolla ongi mul targem vaikselt kodus oma tatisust ja köhimist puhkusega ravida. Samal ajal üritan õppida ka natukene hispaania keelt, mille kõla hakkab juba kõrvadele tuttavaks saama. Rääkida veel peale hola ja gracias eriti ei mõika, aga vahel on tunne nagu hakkaks juba kõige-kõige lihtsamatest lausetest aru saama. Eks see võtab aga aega ning loodan jõuluks jõuda tasemeni, kus suudan igapäevasemates toimetustes omapäi hakkama saada. Väike jalutuskäik linna vahel, et õppida tundma veel seda kohta, kus ma järgmised neli kuud viibin ning nüüd hakkan homseks koolipäevaks ette valmistuma.

Koduigatsus on vahel ikka kallal. Eks ole see ju esimene kord olla nii pikalt nii eemal headest ning armsatest inimestest ning praegu veel läheb silm märjaks, kui loen emaile kodustelt. Küllap aga on selle peale vähem aega mõelda, kui kord koolitöö hooga pihta hakkab ning siis läheb aeg ka kiiremini...

Kirjutage ja joonistage ikka mulle; varsti saab ehk parema interneti ka, siis võibolla lisan ka mõned pildid kuhugi.