Iga algus on raske...

Ja seda nii üsna mitmes mõttes. Kohale jõudmine Castellóni ei olnud just eriline katsumus iseenesest, aga vajas kannatust ja külma närvi. Kella kuuesest rongist jäime üsna täpselt maha ning poole kaheksasele enam pileteid ei müüdud. Saime hoopis voodikohad poole kümnesele rongile.

Ootamist oli peaaegu 3 tundi. Õnneks oli Barcelona Santa kõrval park (siiski, selle muruplatsideni jõudmiseks läks vaja omajagu kohvritarimist) ning seal sai need tunnid viidetud keha kinnitades ja lugedes.

Rongi peale minek on siin maal tunduvalt täpsem teadus. Kott tuleb ikkagi lasta läbi valgustada, piletit kontrollitakse mitme nurga peal ning lõpuks on oma vaguni leidmisega ka veel piisavalt sekeldusi. Siiski, siiski... Leidsime oma voodikohad lõpuks üles ning meie õnneks oli seal kupees ka inglise keelt kõnelev hispaanlanna, kes tuli ka Castellónis maha (ehk siis saime olla kindlamad, et oma peatust maha ei maga). Rääkides magamisest, siis hoolimata oma voodikohtadest ei plaaninud me oma kahe ja poole tunnise sõidu vältel magada ning selleks aitas meid üks Austraalia paar, kes ka samasse kupeesse saabus. Meesosapool antud paarist vestles meiega kõik see aeg maast ja ilmast ning need kaks ja pool tundi möödusid vägagi lenneldes.

Kohale Castellóni jõudsime keskööks ning Victor, kes meie korteri eest hoolitses oli meil ka rongijaamas vastas ja nii jõudsimegi oma uude kodusse. Korteril on omad puudused, aga ajab neljaks kuuks asja ära. Eks peab lihtsalt harjuma kõigi nende puuduste ja uudsustega (gaasipliit näiteks!). Ma hakkan ka oma toaga harjuma. Siin on hästi palju kapiruumi ning kuigi minu aken viib hoopis „välikööki“ (ruum, kus on mingi suur vannitaoline asjandus, boiler ning majapidamistarbed), siis päeval paistab siia siiski ka piisavalt naturaalset valgust (aga mitte päikest, mis siinses kuumuses olekski vast liig). Kuigi algselt siin tekke ei pidanud olema, siis leidsin oma toa kapist suure villase teki, mida ilma külmenedes siiski kasutada kavatsen.

Esimene päev möödus suuresti sisseelamise ning niisama uimerdamise tähe all. Käisime supermercados endale eluks vajalikke asju ostmas (ning kirjusime tagasi tulles oma raske koorma all. Samuti käisime siesta ajal (ehk siis kõige suurema kuumusega) otsimas ülikoolilinnakut ning seda maja kuhu järgmine päev minema pidime. Maja me üles ei leidnud (campus on ikkagi üpris muljetavaldav), kui väljudes tegime plaani juures kindlaks, kuhu minek on ning seega jalutasime taas koju. Ülikool asub u 25-30 minuti jalutuskäigu kaugusel korterist, seega mina plaanin küll seda vahemaad jala läbida (ning selle aja jooksul ka paar kalorit kulutada). Ega muud sellel päeval ei toimunudki, kui väike interneti varastamine ning varakult magama.

Neljapäeval oli meilgi uus ja põnev 1. september: kohtusime oma grupiga ning oma koordinaatori Patriciaga. Pean mainima, et mõlemad on tunduvad esmapilgul olevat väga vahvad, lahedad ning kõik need muud positiivsed omadussõnad. Esimene päev koolis oligi linnakuga tutvumine, administratiivsed küsimused ning väike sissejuhatus hispaania elusse. Grupiga sai kokku lepitud siis, et pool 11 kohtume uuesti ning võtame väikese cerveza (õlu) ning lähme siis koos peole. Mõeldud tehtud. Mina, Helen, Manon ja Rauati jõudsime veel enne seda paar tundi rannas peesitada, sest see asub ainult umbes 20 minutise bussisõidu kaugusel. Muidugi on üpris raske leida kohta Castellóni terrassidel peaaegu 15 inimesele, aga kuidagi saime sellega hakkama ning nii sai tunnike või paar istutud ning juttu ajatud. Seejärel suundusime Wallaby’s Creeki, kus toimus (välis)tudengite pidu. Kuna aga järgmine päev pidi taas olema 9.30 koolis, siis olime juba kella kahest kodus.

Järgimine päev oli veits unine ja uimane. Kuulasime peaaegu 4 tundi veel Hispaaniast ning Castellóni piirkonnast loengut. Ma hakkasin juba siis tundma, et kurgus on mingi siilipoiss kõditamas ning arvestades oma mitte väga suurepärast ööd, tegin arvutuse, et olen kuidagi külmetunud. Koju tulles võtsin aspiriini sisse ja püüdsin magada, aga väga hästi see välja ei tulnud; tõenäoliselt oli too päev ka väike palavik külas. Pidime aga kella viiest taas Patriciaga kokku saama, seega polnud aega põdeda. Vahepeal oli aga läinud katki minu toa lamp, kuid õnneks sai omanik selle kiirelt parandatud ning nüüd on mul taas valgus. Patricia ning meie grupiga tegime väikese tuuri Castellóni kesklinnas ning siis istusime maha ühes kohvikus.

Hiljem, kui Patricia lahkus, siis suur osa meie grupist ei soovinud veel koju minna ning seega läksime otsima kohta, kus me saaksime midagi süüa. Taaskord ei olnud kerge leida midagi kümnele inimesele, aga siiski lõpuks leidsime ühe kohviku, mille tänavaterrassil me siis istusime ning natusime õlut, seltskonda, toitu ning olustikku üldiselt.

Laupäeval oli plaan minna randa ning seega oli kohtumispaigaks kell 13.30 bussipeatus. Sealt läks osa seltskonda ratastega ning osa bussiga edasi randa. Päike oli kuum ning vesi isegi natukene jahutav, seltskond mõnus ja hoolimata minu kinnisest ninast ning kõditavast nohust oli olemine hea. Seetõttu ei saanudki enne rannast tulema väga palju enne seitset õhtul. Siis kiirelt koju, väike söök ja liiva eemaldamine ning taaskord oli kokku lepitud kohtumine välja minekuks. Seekord istusime väikses siseõues kohvikus oma kümnese seltskonnaga. Mina natutisin siinset mõnusat õlu „kokteili“ clarat (vähemalt seda moodi see nimi kõlas), mis on õlu koos sidruni Fantaga. Kõlab võibolla veidralt, aga maitseb mõnusalt. Pärast südaööd hakkasime otsima kohta, kuhu tantsima minna, kuid kahjuks on mitmed kohad veel alles suletud, sest tudengite mass ei ole veel siia jõudnud. Lõpuks jõudsime taas Wallabysse ning sealt hakkasid vaikselt inimesed koju tilkuma. Ma olin väsinud ning tatine, seega jätsin Heleni ja Suvi veel tantsima ning kõmpisin üksi koju. On päris tore, kuidas teatud marsruudid hakkavad Castellónis juba üpris selgeks saama ning ei pea pingsalt kaarti ning tänavanimesid vahtima.

Täna on pühapäev, mis on parajalt uimane. Ilm on ilus, kuid ei viitsinud randa minna. Võibolla ongi mul targem vaikselt kodus oma tatisust ja köhimist puhkusega ravida. Samal ajal üritan õppida ka natukene hispaania keelt, mille kõla hakkab juba kõrvadele tuttavaks saama. Rääkida veel peale hola ja gracias eriti ei mõika, aga vahel on tunne nagu hakkaks juba kõige-kõige lihtsamatest lausetest aru saama. Eks see võtab aga aega ning loodan jõuluks jõuda tasemeni, kus suudan igapäevasemates toimetustes omapäi hakkama saada. Väike jalutuskäik linna vahel, et õppida tundma veel seda kohta, kus ma järgmised neli kuud viibin ning nüüd hakkan homseks koolipäevaks ette valmistuma.

Koduigatsus on vahel ikka kallal. Eks ole see ju esimene kord olla nii pikalt nii eemal headest ning armsatest inimestest ning praegu veel läheb silm märjaks, kui loen emaile kodustelt. Küllap aga on selle peale vähem aega mõelda, kui kord koolitöö hooga pihta hakkab ning siis läheb aeg ka kiiremini...

Kirjutage ja joonistage ikka mulle; varsti saab ehk parema interneti ka, siis võibolla lisan ka mõned pildid kuhugi.