Inimestest

Kuna vahepeal on kaks nädalat kadunud kuhugi pimedasse mutiauku, siis üritada nendest kokkuvõtet teha tundub hetkel liigne pingutus. Eriti pärast selle nädalast esseede kirjutamise maratoni. Pealegi, mis siin ikka kokku võtta on: kool, väljas käimine, õppimine, magamine, Grey’s Anatomy ja jälle otsast peale. Seega võibolla on lihtsam rääkida minu elust siin läbi nende vahvate inimeste, kellega ma siin tuttavaks olen saanud ja loodetavasti, keda võin nüüd ja tulevikus ka oma sõpradeks kutsuda.

Kõigepealt on loomulikult mu enda kursakaaslased Eurocampusest, kes mulle väga meeldivad. Kuna me veedame üpris palju aega koos, siis tunnen ennast juba nende seltskonnas mugavalt. Eile välja minnes kogesin seda sama: algul olid Violett 70s ainult mina, Helen ja mõned Erasmuslased ja ma tundsin ennast kuidagi vaiksemana ja vähem kindlamana, kuigi kõik seal olid toredad inimesed ja olin nendega ka varem kohtunud. Aga siis saabusid mõned meie inimesed ning ma tundsin, et võin ennast vabaks lasta. Aga eks see ole ikka nii, et osade inimestega on rohkem kontakti, isegi nii väikeses grupis nagu meie Eurocampuse kursus. Ma tunnen ennast alati hästi Dutchiede seltskonnas: Jolien, Tatyana, Annemiek… Võibolla on asi ka selles, et nendega on kõige rohkem kontakti olnud, aga kuidagi tunnen ka mingit klappi nendega. Jolieni puhul näen palju sarnasusi: me mõlemad oleme tööle ja õppimisel keskendunud, aga samas tahame ka lõbutseda. Mõlemad oleme väga täpsed inimesed.  Valencia reisil saime palju Tatyanaga aega veeta ja juttu ajada ning samuti leidsime palju ühiseid jooni. Rauati on ka üks inimene, kelle seltskonnas tunnen ennast hästi: ta on küll paar aastat vanem minust, aga sellest ei saa kuidagi aru (kuni ta ise lõpuks ütles seda). Aga ta on kuidagi rahulik inimene, kellega on alati tore rääkida. Grupitööde puhul olen ma mõlemal korral olnud samas grupis meie vapra meesoo esindaja Martiniga ja paistab, et meil on samuti normaalne läbisaamine. Ma ei karda tema huumorimeelt ja meile mõlemale meeldib poliitikast rääkida.

Mõnus grupidünaamika tulebki vist välja ühistel üritustel kõige enam, ükskõik kas selleks on kesköine katusepiknik või grillimine pargis või lihtsalt koos istumine ja välja minek. Eelmine nädal tähistasimegi Manoni sünnipäeva mitmeid kordi. Kõige pealt neljapäeva öösel pidasime Veronika katusel väikese pikniku, kus sai taaskord palju naerda ja kõigest rääkida. Manon on ka ametlikult Dutchie, kuid tundub pigem olevat maailmakodanik; hästi emotsionaalne ja alati ka tore ja märkav kaaslane. Eile näiteks pani ta mulle ette otsida mulle “projekt”. Andsin viisakalt teada, et tegelikult läheb mul väga hästi. Tema sünnipäeva tähistasime ka eelmine laupäev pargis grillides ja piknikku pidades. Peaaegu kõik olid kohal, kahjuks mina ei olnud eriti heas seltskonna vormis. Selle eest istusin ja kuulasin hispaania keelset vestlust Sabrina ja Manoni sõbra vahel, millest ma ka suures osas aru sai. See kolmapäev toimus Dutchiede juures botellón, ehk siis saime niisama kokku, jõime paar õlut/sangriat ja liikusime siis edasi Wallabysse. Pärast 4 tunnist päevast (konstruktiivset) vaidlemist Tatyana ja Martiniga meie trankriptsiooni essee üle oli kolmapäeva õhtu nagu taevane kingitus. Kõik olid heas tujus ja Wallabys oli üpris ruumirikas. Lõbusas tujus olev inglane James üritas uurida, kuidas Eesti ööelu välja näeb ja pidin talle pettumuse valmistama, sest ma tõesti ei tea.. Ei käi nii palju väljas. See oli aga märksõna noorele Jamesile, et mulle seletada, et ma peaksin ikka rohkem väljas käima. Minu jaoks oli see nii naljakas. Läksime Martiniga koos koju ja kui keegi veel kunagi väidab, et naised räägivad palju, siis mul on üpris hea põhjus vastu vaidlemiseks, sest mina ei saanud peaaegu üldse sõna meie jalutuskäigu aeg…

Eelmine reede läksime Rauatiga meie hispaania keele kaaslase Lukasze sünnipäevale. Lukasz ei ole ka Erasmuslane, vaid õpib siin mingis erilises ja teaduslikus programmis ning seal sünnipäeval oli palju tema programmikaaslasi, osasid juba teadsin tänu hispaania keele kursustele (mille eksami ma muideks edukalt läbisin: 95%!) Tegelikult oli see hästi tore õhtu, mil sai rääkida palju uute ja huvitavate inimestega. Suhtlesin palju ühe vene tüdruku Agashaga, kellele ma siiani olen koos välja mineku võlgu. Samuti leidus seal hispaania tüüp Dani, kes elas jaanuarist augustini Eestis. Nagu arvata võib, siis meil oli palju, milles rääkida: võrdlesime oma kogemusi ja loomulikult leidsime ka ühise tuttava. Lisaks sellele veel igasuguseid erinevaid inimesi. Ühesõnaga, selline põsemuside maraton. Jah, see on midagi millega ma olen nüüd juba harjunud, et pidevalt võõraid inimesi põsele “suudlema” peab. Minusugusele vaesele külmale eestlasele tundus see algul ikka liigne olevat, aga nüüd olen juba harjunud sellega.

Castellón tundub ka vahel nagu Tartu. Väga harvadel hommikutel saan niimoodi kooli kõndida, et kedagi tuttavat ei näe. Kas sõidab keegi rattaga mööda hüüdes “Hola!” või siis näen jälle Katat, kes siis tänu minule (või pigem minu tõttu) otsustab ka mitte ratast võtta ja koos kooli jalutada. Seminarid meenutavad paremaid palasid eelmise aasta Küütri 202 peetud aruteludest; kõik tunnevad piisavalt mugavalt, et suud lahti teha ning vajadusel vastuväiteid välja tuua.

Vahel on küll tunne, et uut ja huvitavat on liiga palju: uued inimesed, uus keel, uued olukorrad, uued reeglid… Vahel tahaks lihtsalt kodusel diivanil kerra tõmmata, telekat vaadata ning ema-isaga kommide üle võidelda. Või Krissu, Johhi ja empsiga nende köögis kohvi juua ja lolli juttu ajada. Või Tartu tüdrukutega Veini ja Vinesse minna. Eelmine pühapäev tundsin jubedat koduigatsust. Koolitöö ei edanenud üldse ja vägisi tikkusid pisarad silma ja nii oleks tahtnud kodus olla. Aga see möödub ja eelmine pühapäev päästis mind teteriasse minek, kus sain nautida suurt tassi kuuma šokolaadi. Täna on selline mõnus igatsuse tunne, tean et kohe-kohe olen nagunii kodus tagasi ja igatsen kõiki neid inimesi ja väljas käimisi….    

Ilm liigub ka siin tibusammul sügisepoole. Eile üritasin veel randa minna, aga päevitamisest ei tulnud nende pilvede ja tuule tõttu eriti midagi välja. Kangekaelse eestlasena mässisin ennast aga salli sisse ja jäin siiski paariks tunniks randa, et oma Dickensit lugea. Hiljem ühinesid värske õhu vannideks ka Helen ja Tatyana. Täna hommikul käisin pargis tasuta puhkpilliorkestri kontserdil, mis meenutas väga Türi ja meie vahvat orkestrit. Jah… elu on praegu ilus ja need 10 nädalat, mis mul veel siin veeta on mööduvad linnutiivul, ma kardan…