Külmunud jogurti päevad

Ehk minu kaks päevast reisi ümbruskonnas.

Peñíscola: Oktoobrikuu esimesel pühapäeval sai võetud ette reis väikesesse linnakesse Castellónist umbes pooleteist tunnise bussireisi kaugusel. Olime otsustanud kõrvale jääda eelmisel päeval korraldatud ekskursioonist linnakesse ja nii me pühapäeval natukene enne 9 seadsimegi kaheksakesi teele: mina, Tatyana, Victoria, Jolien, Annemiek, Manon, Rauati ja Martin.

Peñíscola on imearmas vana linnake, mille põhiliseks vaatamisväärsuseks on selle vanalinn ning keskaegne kindlus, mis on peaaegu kolmest küljest kaitstud Vahemere lainete poolt. Veetsimegi hommiku pooliku mööda kitsaid ja väänlevaid tänavaid kõndides. Ilm oli imeline, päike säras ja meri sillerdas. Klõpsisime kõik pilte teha nagu õiged turistid. Edasi külastasime ka kindlust ennast, mille platvormidel avanes imeline vaade vanalinnale ja Vahemerele. Seal oleks võinud veeta tunde lihtsalt vaadates seda ilu. Vahepeal küsis üks turist, kuuldes, et ma Eestist olen, gavarit parusski, aga mul võttis oma mitu sekundit aega enne kui suutsin oma peas valitsevast keeltesegadusest just vene keele üles leida.

Lõunaks valisime terrassi mere ääres, kus 12€ eest päevamenüüd süüa sai. See tähendab siin 3 käiku pluss veini/õlut/sangriat. Kuna me juba mere ääres olime, siis otsustasin teha mereanni päeva. Pean tunnistama, et see oli parim söök, mis ma siiamaani siin söönud olen ja üleüldiselt on see ka üks meeldejäävamaid toidukordi. Eelroaks valisin karbid, mis olid mõnusalt soolased ja küüslaugused. Pole kunagi elus varem karpe söönud, aga sain sellega suurepäraselt hakkama ja maitsesid nad imeliselt! Olen neid supermercados ka müügil näinud ja üldse mitte hingehinna eest, plaan on ise ka neid teha proovida siin gaasipliidi paradiisis. Pearoaks valisime kolmekesi Manoni ja Rauatiga riisiroa kalmaari ja karpidega. See oli mõnusalt soolane ja lihtsalt suussulav! Natukene aiolit (ehk küüslaugu majonees, üks mu uusi kohalikke lemmikuid) ka veel ja midagi paremat on raske ette kujutada. Kõrvale jõime külma valget veini ja magustoiduks natukene jäätist ja elu oli lihtsalt imeline.

Seedimiseks suundusime randa ning nautisime kindluse vaadet merest lainete vahel. Kui päike muutis palmide varjud juba liiga pikaks, aga kell ei näidanud veel piisavalt palju, et meie bussi peale minna, siis istusime ühte tänava äärsesse kohvikusse maha nautimaks cervezat ja clarat. Tagasi teel rääkisime Martiniga bussis kõik võimalikel huvitavamatel teemadel ning näitas mulle saksa kvaliteet (poliitilika)ajakirja artiklit Eesti kohta, kus kiidetakse meie majandust ja e-valitsust. Juhan Parts oli ka pildil ja puha! Jõudsin koju väsinud, kui õnnelikuna; kaunid vaated ja ilusaimad hetked vahvate inimestega igaveseks mällu salvestatud.

Valencia. Eile, 14. oktoobril kasutasime vabadust mõnuga ja sõitsime Jolieni ja Tatyanaga Valenciasse, mis asub siit umbes tunnise rongisõidu kaugusel. Valencias on tunda suurlinna tunnet, aga kuidagi mõnusalt, sest mulle väga suurlinnad alati ei meeldi, aga Valencias oli midagi. Üleüldse on Valencia imeilus linn: kaunis arhitektuur ja puhtad tänavad. Nagu ei olekski lõunamaal… ja samas oled ikka. Peale selle valisime suurepärase päeva reisiks. Kui Castellónist lahkusime, siis sadas siin vihma ning pilved olid üleüldiselt kurjakuulutavad. Valencia aga võttis meid vastu päikese ja kuumusega (kuigi talutava kuumusega).

Alustuseks istusime maha ning nautisime brunchi, sest kõigil oli juba tulekuga kõht natukene tühjaks läinud. Mina ja Jolien valisime julgelt siinse joogi horchata, mis on selline pähkline ja piimane külm karastusjook. Maitseb veidralt, aga heas mõttes. Mulle igal juhul meeldis (Tatyana ja Helen jäävad erinevatele arvamustele). Edasi kõndisime niisama linnas ringi. Jolien oli Valencias eelmine aasta juba viibinud ja Tatyana oli ka natukene ringi käinud seal. Igal juhul otsustasime minna Mercado Cenrali, lihtsalt, et näha, mis seal head pakutakse. Ja mida seal ei pakutud! Liha, puuvilja, saiakesi. Meie saagiks langesid kuivatatud puuviljad, mille valik oli tõeliselt lai. Mina otsustasin kirsside ja mango kasuks, kuigi kiusatus oli ka kuivatatud kiivit proovida.

Edasi läksime natukeseks poodlema ning kohtasime Helenit, kes juba eelmine päev Valenciasse tulnud oli. Natukene rõivakauba inspekteerimist ja siis otsustasime minna sööma. Seekord valisin tapase, milleks said ise valida kõikvõimalike katetega pisikesi võikusid. Kõik viis, mis mina valisin olid väga head ja kõht sai nendest korralikult täis. Söögi ajal ühines veel meiega Manon, kes Valencias asju käis ajamas ning pärast lõunat läksime kõik laiali: Tatyana riidepoodidesse, mina raamatupoodi, Helen oma koti järgi ning Jolien ja Manon tagasi Castellóni. Minu saagiks sai Charles Dickensi Great Expectations (ainult 2,95€!) ja hiljem leidsin endale ka lõpuks hästi istuvad püksid! Saime Tatyanaga 18.15 rongiga jälle koju minna ning õhtuks olin liiga väsinud, et mõelda välja mineku peale…

Ah jaa… ja mis sel kõigel külmunud jogurtiga pistmist on? Nimelt leidsime Peñíscolast kohviku, kus müüdi külmunud jogurtit jäätise asemel, millele said lisandeid valida. See külmunud jogurt on parem kui jäätis, tõsiselt! Eriti veel šokolaadi, maasikate ja kiiviga. Ja loomulikult oli sama kohvik olemas ka Valencias ning sai seal uuesti maiustatud. Kuhu järgmisena? Ei teagi veel… aga tean, et vaheajal lähen Valenciasse tagasi…