Niiiiiii hea

Ehk valim põhjuseid, mis mulle Hispaanias olemine meeldib.

Mulle meeldib, et oktoobrilõpp Castellónis on kui ilus september Eestis. Hea küll, värvide poolest jääb siinne loodus alla, aga siiski. Temperatuurid ei ole veel liiga külmad. Päikeselistel ja selgetel hommikutel tahaks küll käsi kinnastesse peita ja jaki nööbid tuleb kinni panna, aga päeval on päikese käes veel mõnus olla. Veel võib paljaste säärtega ringi lipata ning sukapüksi orjus ootab veel kapis oma korda. Vahel kosutavad taevaluugid sind ka peene vihmaga nagu näiteks täna hommikul. Aga see ei loe, sest väljas on ikka 18 kraadi ja isegi vihm ei suuda mind veenda panna selga kevad-sügismantlit, mis oleks veekindel. Ega ma ju suhkrust tehtud pole!

Mulle meeldib, et sinu majanaabrid ütlevad sulle alati Hola! kui sa neid treppidel kohtad, isegi kui nad ei tea, kes sa selline oled. See tekitab tunde, et sa ei ela mingis isolatsioonis oma korteris, vaid sinu ümber on mingi kogukond inimesi, isegi kui see tegelikult nii ei ole. Või siis see, kuidas kohvikutädi muheleb mõnusalt iga kord kui ma oma järjekordse napolitana de chocolate järgi lähen.

Mulle meeldib elutoa (ehk suurestoa, Kesk-Eesti murre) nurgas olevas tugitoolis hommikuti kerratõmbununa kohvi juua ning raamatut lugeda. Nagu juba korduvalt mainitud, siin naudin hetkel Dickensit, just tõepoolest naudin. Ning see tugitool seal oleks nagu mõeldudki lugemiseks: mugavalt kaod tugitooli pehmusesse samal ajal kui saad jalgu sirutada kõrval olevate tugitoolidele, laud on lähedal, et toetada kohvitassi ja võileiva taldrikut. Jah, need hetked on tõeline paradiis.

Mulle meeldib, et 150g Milka šokolaadi maksab Mercadonas ainult 1€. Ja et verduriast on 93 sendi eest võimalik saada kilo kohalikke õunu ja kaks punti mesimagusaid viinamarju. Ning 1€ eest ostetud vein maitseb üllatavalt hästi ning et Plaza Muralla’l saab sama raha eest õlut juua.

Mulle meeldivad igasugused huvitavad vestlused, mis siin peetud on. Küll on teemaks poliitika, küll on teemad isiklikumalt laadi. Uued inimesed, uued teemad, uued vaatepunktid. Ühesõnaga, põnev. Pean tunnistama, et me Heleniga jätame üpris huvitava mulje Eestist siin. Põhiliselt tegeleme me seenel käimisega, muusikat teeme rohukõrrega ning kuidas me kõige selle kõrvalt suutsime Skype’i leiutada, on müstilika. Mulle meelivad siinsed omad naljad ja lööklaused, mis teatud inimestega tekkinud on, ja kõik need korrad kui pisarateni naernud olen. Mulle meeldib, et õppejõud suhtuvad meisse kui võrdsetesse ning sööme koos lõunat või joome koos õlut. Või mekime koos portveini nagu homme juhtuma hakkab.

Mulle meeldib, et ma olen õppinud juurde uue keele. Mis sest, et vahel suudan selles keeles ainult täishäälikuid rääkida. Teine päev aga olen võimeline täitsa normaalset vestlust pidama. Ma olen saanud nii palju inspiratsiooni keeleõppeks siin; tahan Eestisse tagasi jõudes kindlasti hispaania keelega jätkata ning samuti üles soojendada oma pooleldi unustatud saksa keele. Üleüldse tunnen ma siin, et mu teadmisjanu on saanud sisse uue hoo…

Loomulikult on palju asju, mida ma ka igatsen: söögikorrad kogu perega, filmiõhtud/ööd Kadri ja Krissuga, kohvi joomise maratonid Tartu 90 köögis, 325-326 ühised peod, Werneri Brita kook, jalka ja Eurovisiooni otsekommentaarid Kadriga, Kohvipausi ülimagus kakao, soe leib päris võiga, kesköised koogisööjad… Aga juba kahe kuu pärast teen seda kõike uuesti. Seniks naudin aga siinseid rõõme.