Tempus fugit

Jah, aeg tõepoolest jookseb ning olen jõudnud täpselt oma Hispaania ebareaalsuse keskpunkti. Kaks kuud on siin oldud ning täpselt 2 kuu pärast jõuan oma seikluse alguspunkti tagasi. Loodetavasti siis ka targema ja kogenenumana. Tundub, et olen nii kaua siin juba olnud, inimesed on juba väga kalliks saanud ning muretsen juba ette selle üle, kui väga ma neid koju jõudes igatsema hakkan. Saab olema raske harjuda vaikse ja rahuliku eluviisiga uuesti.

See nädal oli tihe kooli poolest. Õppejõud seekord Utrechtist ning teemaks lingua receptiva ehk LaRa. Selle tarvis olime teinud esimesel nädalal Dariaga ka katse, kus inimesed rääkisid oma emakeeles teise riigi esindajaga. Minu puhul siis oli eesti ja vene keel. Väga lõbus oli neid videosid näha. Parimaks palaks jääb siiski see, kuidas Manoni ja Martini puhul viimane alles hetk enne eksperimendi lõppu aru sai, et neil on erinevad pildid ees. Aga eks minu ja minu vasaku-parema käe selge arusaamise üle said ka nii mõnedki itsitada (eriti arvestades seda, et vene ja eesti keel kõlasid kõigile nii võõralt ja veidralt). Nüüd tegime uued videod (uute naljadega). Mina rääkisin sekord inglise keeles ning kuulasin saksakeelset seletust selle kohta, kuhu ma labürindis minema peaks. Muidu oli kõik korras, aga meil oli Rauatiga paber erinevat pidi ees, seega polnud lootustki, et ma ta üles leian. Aga vähemalt see hea tunne, et sain tema saksa keelest väga hästi aru. Lisaks pidasime maha ka kolm väikest debatti keelepoliitika teemadel. Mina olin ELi grupis, kus meil oli ilmselgelt liiga lõbus. Kõik läks lappama seal, kus me otsustasime omale nimed välja mõelda. Mina olin Pille Õunaõis, mis ei olnud peale Heleni kellegi jaoks eriliselt naljakas nimi, aga mõte oli panna Martinit hääldama õ-tähte. Lisaks oli meie grupis ka Frau Ursula Müller-Mayer. Ütleme nii, et nõudis ikka suurt pingutust, et mitte naerma pursata meie “tõsise” debati vältel.

Pärast 3 pikka päeva, läksime kursuse lõpetused Meelte Aeda õlut jooma koos professoriga. Me rääkisime küll peamiselt omavahel väga veidratel teemadel, aga siiski oli mõnus pingevaba kursuse lõpp. Kuna ma otsustasin ka seda kursust mitte teha, sain ka see nädalavahetus puhata. Neljapäeva õhtul läksime väikse seltskonnaga kõige pealt Plaza de Murallale õlut jooma. Väljas hakkab aga siingi jahedaks minema ning otsustasime edasi kolida Bierwinkelisse, kus pakuti (küll mitte kõige odavama hinna eest) importõlut. Mina valisin inglise ale’i, mis maitses mõnusalt puuviljaselt. Hispaania õlu on odav ja joodav, aga ilmselgelt pole see just jook, mille pärast see riik kuulus on. Taaskord oli mõnus seltskond, head naljad ning ma otsustasin ennast säästa ja mitte klubisse minna.

Reedel magasin, kuni und jätkus, ehk siis peaaegu kuni poole 11ni. Toimetasin niisama kodus ja õhtupoolikul läksin kohtuma oma tandemi partneriga. Nimelt sain ma läbi Teresia tuttavaks Aidaga, kes on huvitatud inglise keele praktiseerimisest ning on valmis mind aitama mu kahel jalal lonkava hispaania keelega. Seega reedel saime kokku ning tegime kokkuleppeid. Mina sain rääkida palju hispaania keeles ning Aida mind palju parandada. Lisaks tandemile aitab mind hispaania keele õppimisel nüüd veel kaasa tantsutunnid. Jah, leidsin Castellónist kõhutantsustuudio ning käisin kolmes erinevas tunnis proovimas. Õpetaja Annelise, brasiillanna, on imearmas! Ta aitab mind ja tutvustab mind kõigile. Tunnid olid kõik erineva tasemega, aga ma arvan, et teisipäevane tund oli enam-vähem mulle sobilik. Tegeleme põhiliselt tehnikaga, mis on väga kasulik. Anne kontrollib alati pisiasju ja ma õpin nii palju. Peale selle on lihtsalt hea ennast taas liigutada natukene.

Reede õhtul korraldas Helen meie katusel peo veel enne, kui väljas liiga külmaks läheb. Rahvast oli üpris palju, aga üldiselt võib peo kordaläinud lugeda. Ma ise ei olnud võibolla kõige paremas peomeeleolus, aga siiski nautisin piisavalt ning suhtlesin veidikene inimestega, peamiselt siiski nendega, kellega ma nagunii igapäevaselt suhtlen. Võibolla laiskuse küsimus, võibolla mugavuse küsimus, aga lõppude lõpuks jõuan ikkagi selle investeerimisküsimuse juurde tagasi. Arutasime Jolieniga sama asja: tõenäoliselt Erasmuse inimesi ei kohta ma pärast Castellónist lahkumist enam kunagi, Eurocampusega on aga suurem tõenäosus, et nende inimestega teed kunagi tulevikus ristuvad (nii mõnigi on huvitatud Eesti külastamisest, minul on tekkinud väga palju tuttavaid Hollandis, lisaks veel müstiline Eurocampuse konverents Pariisis, mida meile pidevalt maintakse, kuid millest me samas midagi ikkagi ei tea). Ühesõnaga, valin kvaliteedi kvantiteedi üle.

Üleüldiselt olen siinse eluga piisavalt ära harjunud. Tean juba, mida ja kuidas süüa teha (isegi kui katsetan esimest korda elus karpe keeta), naudin oma vabade hommikute rituaali elutoa tugitoolis kerratõmbununa raamatut lugeda, pühapäeva lõunased kontsertid Parque Ribaltas… Jah, ikka on vahel koduigatsus peal, aga samas sain täna ka odava rongipileti Barcelonasse 23. detsembriks, seega jõuab ka see aeg aina lähemale. Enne seda saabub veel esimene vaheaeg, mil plaanin tõenäoliselt taaskord Valenciasse minna ning detsembri vaheaeg, mille jaoks on juba tehtud hosteli broneeringud ja rongipileti ost ning 3 päeva Barcelonas ootavad. Lisaks sellele on ka kooli jaoks midagi teha, seega ei karda just, et aeg liigselt venima hakkaks. Pigem ei sa ma arugi, kui detsember kätte jõuab. Vähemalt nii ma loodan…