Üks kuu ebareaalsust

Jällegi on üks nädal kuhugi kadunud ning laupäeva õhtu käes. Samas on nii mõndagi see nädal toimunud…

Esmaspäeva hommikul seadsime Heleniga sammud turu poole, mis siin linna piiril esmaspäeviti kauplemishoos on. Turg oli suur, selle läbi kammimiseks (st riiete jms osa, toidu poole vaatasime ainult kiirelt-kiirelt) kulus peaaegu 1,5 tundi. Eks oli see ka omamoodi keeletest, mille ma arvan, et sooritasime suhteliselt korraliku tulemusega. Mu saagiks langesid 1-eurone kleit, sallike ning loomuliult käeehe. Isegi andis seal kaubelda (st kui kaupmees ikka nägi et guapa hakkab ära minema, siis asjade hinnad hakkasid langema). Tagasi tulles tegime peatuse veel ühte poodi, kus laupäeval kleiti olin proovinud ning kuna see ka teistkordsel proovimisel liiga mõnus seljas tundus, siis sellega ma sealt poest ka välja jalutasin. Olen nüüd üliõnnelik maani triibulise suvekleidi omanik. Ja suvi siin ju kestab…

Teisipäeval hakkas selle nädala põhiline seiklus: “Päriselulised hispaania keele õppetunnid ehk kuidas meie vannitoa laest vett tilkuma hakkas”. Just nii see oligi, lihtsalt hakkas ülevalt alla tulema vett ja vilet; kaebamise peale jõudis kohale korteri omanik (rääkis ainult hispaania keeles), kellega ma suhtlesin. Kuna hetkeks oli kõik uuesti korras ning omanik suhtles ülemiste naabritega, siis tundus, et see probleem saab kiire lahenduse. Seejärel aga hakkas vett uue ja värske hooga laest alla tulema. Katsin siis vannitoa põranda kaussidega ja läksin taas naabritega rääkima. Üleval olid kodus kaks poolpaljast noormeest ja kaks koera (viimased olid väga armsad, muideks). Tüüp rääkis sama palju inglise keelt kui mina hispaania ning sain teada vaid, et pean ootama ära nende ema, kes tunni aja pärast koju tulema pidi. Nii pooleteist tunni pärast siis jõudiski madre kohale, kontrollis meie vannituba ning tõdes ka fakti, et tõepoolest tuleb sealt vett. Kusjuures minu arusaama järgi polnud tegemist ka esimese korraga. Üleüldiselt jäi leke mingi hetk järgi, aga lagi on piisavalt kahjustatud ning seega pidin tulema kolmapäeval koju ootama mingit töömeest, kes jõudis ainult 45-minutilise hilinemisega ning vaatas siis 20 minutit. Seejärel teatas, et tööd on liiga palju ja helistab mulle, millal ta tagasi tuleb (màs tarde!). Kokkuvõttes on meil nüüd vannitoa laes auk. (pildil vaade katuseterrassilt)

Kolmapäeva õhtul tundsin, et olen välja teeninud väikse lõõgastuse ning õnneks leidus mulle mõttekaaslasi: 4 Dutchiet ja 1 Martin. Läksime juba vaikselt kolmapäeva kohaks kujunevaks Plaza de Muralla’le, kus saab 1 euro eest õlut juua. Oleks raske ette kujutada paremat seltskonda selleks õhtuks. Tahes-tahtmata ilmub näole lai naeratus, kui mõtlen meie tolle õhtu itsitamise peale. Just sellist naeruteraapiat oligi mul vaja pärast veidrat esimest nädala poolt. (pildil üks teine kord sama seltskonnaga samas situatsioonis)

Reede õhtuks oli plaanitud taas üks kursuse õhtusöök Manoni juures. Kõik tõid midagi kaasa, mille tulemuseks oli loomulikult oigama panev söögikogus. Ja kui head kõik need asjad olid: pannkoogid (juustu, peekoniga ja rosinatega… mitte kõik koos loomulikult), kanasalat spinatiga, bruschettad, mee ja sinepiga riisiroog, pasta ning loomulikult tortilla de patatas. See on ainult valik meie menüüst! Oh, mu kõht oli lihtsalt üleloomulikult täis. Ja parim asi oli, et kogu meie kursus oli kohal… v.a. Suvi, kes oli trippimas. Olime päeval otsusanud mõnede kamraadidega, et reede õhtul peaks tequilat mekkima (või nagu Dutchied ütlevad: teikilja). Olemas oli kuldne jook, kaneel ja apelsin. Pärast peaaegu 5 aastast pausi oli vahelduseks päris põnev. Ning tõesti selline versioon on tequilast on parem kui klassikaline sool+sidrun. Pärast pugimist ja väikest seedimisabi suundusime klubisse, üllatus-üllatus. Seekordne vallutusobjekt oli koht nimega You ning see oli tunduvalt meeldivam, kui Mystic: väiksem ning õhurikkam. Muusika oli nagu ta oli, aga seltskond oli piisavalt segane ning seega sai natukene niisama lollitatud. Öösel jalutasin koos Veronikaga koju ning rääkisime oma ootustest ja lootustest.

Täna olin asjalik ning siis täitus minu korter mehhiklastega, kellega koos sõin paaritunnise lõuna. Kusjuures põhimõtteliselt kogu vestlus käis hispaania keeles. Meie Gaby on imearmas ning kutsub mind alati seltskonda ja kiidab mu viletsat hispaania keelt. Kui veel eelmine nädal ei olnud ma kindel, et seda keelt rääkima hakkan, siis täna tunnen ennast üpris võidukalt. See nädal on nii palju praktikat olnud lisaks hispaania keele tundidele ning tänane lõunalaua vestlus 4 mehhiklase (ning ühe inglasega) näitas, et tegelikult olen juba suuteline juba väga algsel tasemel suhtlema (vigaselt küll, aga see selleks…). Samuti juhatasin ma öösel (hispaania keeles) ühe mehe raudteejaama, mis vist tähendab, et tunnen ennast ka Castellónis kodusemalt.

Jah, tõesti, see tundub praegu kui ebareaalsus, mida mul on veel ainult 3 kuud kogeda. Jah, kohati on küll raske ja tahaks vinguviiulit mängida, aga siis on need säravad momendid ja ilusad inimesed, kes panevad kõike raskust ja ebamugavust unustama. Homme lähen seiklema linnakesse nimega Peñíscola. (pildil Jolieniga)