Las vacas versus los ciervos

Ehk kuidas ma Heleni ja Pellega Morellas käisin. Ja uskuge mind, selgitada tähemärkide abil, miks lehmad ja hirved sellel reisil nii keskset rolli mängisid, on minu kirjandusliku võime juures liigselt raske ülesanne.

Kuna Pelle oli nädalakese siin ning rentis auto, siis sain reedel, 4. novembril kasutada võimalust sõita sisemaale ja mägedesse avastamaks linnakest nimega Morella. Teisiti võiks nimetada ka seda reisi “Sügist otsimas”, sest ilm seal kõrgemal oli üpris jahe. Minusugune vahemerelise kliimaga harjunud printsess pidi isegi kindad kätte panema, kuigi temperatuur näitas võibolla 13C. Jõuludeks Eestisse naasmine saab lõbus olema…

Pärast auringe ringteedel ja mäe peatust, et hingata sisse seda imelist vaadet, jõudsime oma sihtpunkti lähistele. Seda on võimalik kaugelt näha, kuidas ümber mäe on keeranud ennast linnake, mille tipus kõrgub võimsalt loss. Aga nagu mägedes ikka, siis selleks, et jõuda linnakesse, pidi keerama täiesti teises suunas, siis mäest alla, mäest üles, sinka-vonka siiru-viiru ja kohal me olimegi. Kindad kätte, jaki nööbid kinni ja avastusretk algab.

Turistiinfos rääkis tädi meiega inglise keeles. Olin täiesti pettunud. Ma punnisin jonnakalt oma ebagrammatilist välismaalase hispaania keelt vastu talle. Säh sulle kooki moosiga! Ma olen Castellónist ikkagi! Varustatud kaardiga (ingliskeelse kaardiga!), asusime linnakest avastama. Morella on üsna tibatilluke, pigem suur küla, kui väike linn, aga see kategoriseerimine ei muuda sisuliselt midagi. Tähtis on see, kui imeliselt maagiline see paigake on. Seiklesime mägitänavatel kuni jõudsime katedraalini. Ringkäik pühakojas ja edasi linnakese põhiatraktsiooni juurde ehk siis iidne loss, mis ehitatud mäe otsa.

2€ por cara ja nii me sisenesimegi kindluse territooriumile. Põhimõtteliselt võib seal terve päeva veeta, hea ilma korral loomulikult. Lossist endast on järgi ainult varemed, kuid need annavad üpris hea aimduse kunagisest hiilgusest ja võimsusest. Põhimõtteliselt ongi kogu loss ehitatud mäe otsa ning selle tippu (1072 m) viib rada spiraalis ümber mäe. Me liikusime piisavalt aeglaselt üles poole ja iga uue kõrguse ja külje peal tegime hunniku pilte sellest kaunist maastikust, mis meie ümber oli laotanud. Nii me siis veetsimegi ligi 2 tundi uurides iga nurgakest nendest varemetest.

Tagasi maa peale jõudes tundime, et kõhud on natukene tühjad ja hoolimata tibutavast vihmas ja jahedast ilmast otsustasime jääda eestlasteks Hispaanias ning süüa väljas. Söök ei olnud midagi erilist kahjuks (pealegi Peñíscola lõunat on peaaegu võimatu ületada), aga pearoa lammas oli mõnusalt pehme. Klaas punast veini kõrvale, magustoiduks flan ja olin siiski lõpuks rahul. Natukene suveniiri oste (Jolienile külmkapi magnet ja pudel toreda müüja soovitatud veini – tema rääkis küll meiega hispaania keeles, kuigi ma kasutasin grammatikat soovituslikult ainult).

Enne Morellast lahkumist vaatasime kiirelt lähedalt veel akvedukti ning siis hakkasime läbi mägede koduteed otsima. Peatusime veel linnakeses nimega Cinctorres, aga kuna vihma sadas, siis jooksime kiirelt autost välja, tegime paar pilti ja jooksime autosse tagasi. Suutsime isegi natukene ära eksida ning lõpuks ka Aragóni piiri ületada (kõrval provints – inglise fillid, kes oli Catherine of Aragón, värskendage oma mälukesi!) ja olla 1300 meetri kõrgusel merepinnast. Kuna aga hakkas pimedaks minema ja vihma sadama, siis üritasime siiski õigele teele tagasi saada. See meil ka õnnestus, Vilafrancas küsisime natukene teed ja señor rääkis üpris karmi aksendiga (või siis lihtsalt katalaani keelt, vabandust, valencianot) aga pärast segaduses küsimust ¿En frente de qué? saime teada, et peame plaza de toros eest vasakule pöörama ja sealt läks edasi juba libedalt.

Koju jõudes läks hinge soojendamiseks sisse paar tassi teed ja siis juba unematimaale.       

Pildialbum: https://picasaweb.google.com/eevasadam/Morella?authkey=Gv1sRgCOjY-_fAv4rzJw