Just let-it-pass…

    …ehk   lase sel lihtsalt minna (tänavuse Eurocampuse mitteametlik lööklause). Vahepeal on möödunud vaheaeg ning kolm nädalat kooli ja juba 4 nädala pärast olengi kodus. Mida lähemale see aeg jõuab, seda rohkem ma seda ootan. Mitte selle pärast, et siin tore ei oleks, aga kuidagi see tunne ja teadmine, et kohe-kohe saab oma mugavasse kodusse tagasi pöörduda teeb hinge soojaks ja paneb mõttes kohvrit pakkima. Ja samal ajal istusin ma Dutchie’de diivanil pärast seda kui sai vahetatud veini ja õlu poolt õhutatud kamraadilikke tundeavaldusi oma grupikaaslastega ja ma teadsin, et ööl vastu 24. detsembrit, mil ma istun Barcelona lennujaamas, on raske silmi kuivana hoida.

Vahepeal on olnud palju mõnusaid väljas käimisi. Ei midagi väga uut ja huvitavat. Ikka vana hea Monteditos kolmapäeval (millel kord järgnes Plaza Muralla) ja kellegi korteris väikesemat sorti viibimine. Üks neljapäev tegime Theresiaga taaskord paellat tema külalise auks (see kord paella vegeteriana) ja maitses taaskord imeliselt. Theresia segas kokku ka oma kuulsa sangria de casa ja veetsin väga mõnusa õhtusöögi koos nendega.

11/11/11 oli spontaanne karnevalihooaja alguse pidu. Vaadanud enne 45 pettumust valmistavat minutit jalgpalli matši kodumaa ja härjapõlvlaste vahel, tõmmanud laineriga paar pikemat joont silmade ümber ning Theresialt saadud sarvekesed pähe pannud, läksingi Veronika juurde. Seal olime me väga väikese seltskonnaga: Suvi, Martin, Tatyana ja Veronika oma korterikaaslastega. Sellegipoolest oli selline tore õhtu, kus sai joodud sangriat julgetes kogustes ning räägitud maast ja ilmast (ja tõlgitud Tatyanale Martini sarkasmi). Kahjuks aga ei õnnestunud tulla koju nii varakult kui plaanisin ning järgmine hommik oli üpris raske ärgata, kuid ees ootasid Cuevas de San José.

12. november külastasime tõeliselt maagilist paika. Nimelt asub Castellónist umbest 45 minuti kaugusel linnake nimega La Vall d’Uixo, mille suurimaks vaatamisväärsuseks on linna ääres asuvad koopad maa-aluse jõega. Kuigi ekskursioon iseenesest ei olnud just kõige suurepärasemalt korraldatud, siis koopad ise olid seda kõike väärt. Paadisõit mahedalt valgustatud koobastes oli just kui filmis. Pilte seal teha ei tohtinud, seega peate ise guugeldama Cuevas de San José. Aga lisaks imelistele koobastele oli ka meie seltskond hea ning naerda sai piisavalt. Õhtul istusime Suvi ja Martini juures ning vanainimestena läksime varakult magama.

Sellest järgmine nädal olid esmaspäevast kolmapäevani korralised loengud. Seekord siis teemad antropoloogia vallast. Üleüldiselt olin ma üks vähestest, kellele need meeldisid, kuigi lõpliku essee suhtes ma eriti targem ei ole. Aga küllap kuidagi ikka valmis saab. Kolmapäevast alates hakkas väljas käimise maraton. Esiteks traditsiooniline 100 Montaditos (1€ õllekannu eest ning lisaks iga võileivake ka veel selle hinna eest). Kahjuks aga oli seal piisavalt lärmakas ning kuna keegi erilist entusiasmi asukoha vahetuse kohta üles ei näidanud, siis olin juba kell 10 kodus ja valmis varakult magama minema.

Neljapäeval plaanisin kodus olla, aga siis tuli välja, et on Agasha sünnipäev ning ta kutsus mind ühinema Tascasesse. Kuna ma olin talle nagunii kokkusaamise võlgu, siis ei saanud ei öelda. Kokkuvõttes ei saanudki Agashaga nii palju juttu ajada, istusime suure seltskonnaga Plaza Muralla’l ja jõime õlut. Mina suhtlesin osade oma hispaania keele klassikaaslastega ning samuti tervitas mind Dani lausega “Me peame koos pilti tegema!” (sest meil on Eestis ühine sõbranna). Lõpuks läks sünnipäeva seltskond Wallabysse, mina aga liikusin väiksema seltskonnaga kodu poole. Me avastasime Daniga, et oleme peaaegu naabrid. Kokkuvõttes väga lahe õhtu huvitavate inimestega. (Ning olen Agashale endiselt sees kokkusaamise ja Danile kohvi joomise… läheb kiireks!)

Reede ja laupäev möödusid vihasemate Uno lahingute all Dutchiede juures. Kusjuures ma sain ka paar korda võidu kätte. Üleüldiselt oli palju sangriat ja veini ning palju nalja ja naeru. Kõik said naerda minu heliefektide üle ja üleüldiselt toimus mõnus ja sõbralik tögamine. Laupäeval oli ka Tatyana boyfriend Roy meiega ning me püüdsime nende kommunikatsiooni vahendada, aga tulutult. Lõpuks ei läinud ikkagi keegi välja. Reede öösel koju minnes kasteti meid ka vihmaga.

See nädal algas tõelise vihmaga. Esmaspäeva hommikul oli äratus 6.20. Mitte selle pärast, et kool oleks meeletult varakult alanud, vaid lihtsalt oli väljas kohutav äike. Just nimelt, kohutav.  Kooli minnes tuli tõelist valget vett kohati taevast alla ning kohale jõudes olin peaaegu läbinisti märg… isegi kui mul oli vihmavari. Kahjuks polnud klassiruum ka meeletult soe. Õhtupoolikuks jäi sadu järgi ning sai taaskord kuivana koju jalutada. Teisipäeval kallas päev otsa ning oli pime. Tekkis kohe täitsa Eesti sügise tunne; ainult, et toas on siin külmem – keskküte pole siin just levinud mõiste. Õhtul tantsutundi minnes lohutas Anne, et sellised päevad on äärmiselt erandlikud. See oli tõsi, sest kolmapäeva hommikul siras taevas päike ning väljas oli nii soe, nii soe. Tegime pilti ka selle nädalase professor nr. 1’ga. Üleüldiselt oli see nädal programmi siiamaani huvitavaim kursus väga karismaatilise õppejõuga, kellel on harjumus iPhone’e loopida… Neljapäeval oli Skype’i loeng Soomest, mis oli samuti põnev.

Kuna nädala alguse vihm ja külm mõjutasid minusuguse siidikinda olekut, siis olin kolmapäeval ja neljapäeval natukene tõbine. Põhiliselt valutas selg ning sellega seoses ka õlad, kael ja pea. Aga neljapäeva õhtul tundsin ennast piisavalt hästi ja läksin Jolieni juurde niisama istuma. Meiega ühinesid Suvi ja Martin ning hiljem ka teised Dutchied, kes tulid vampiirifilmi linastuselt. Vein, muusika ja sõbralik möla ajamine ning möödus väga mõnus õhtu.

Reede õhtul oli kaua planeeritud kostüümipidu teemaga halb maitse. Mina oli varustanud ennast selleks kollase/rohelise juukselakiga ning värviliste retuusidega. Kuna tegemist oli taaskordse õhtusöögi üritusega, siis tegime Heleniga kaasa pannkooke (Helen) ja õunamoosi/-kastet/-plöginat (mina). Mõlemate kohta sai kuulda kiidusõnu. Oma kauni soengu ja meigiga Dutchiede juurde jalutades sõitis ainult üks mees peaaegu vastu posti rattaga. Üleüldiselt oli ülilõbus, peaaegu kõik olid  kostüümi tõsiselt võtnud ning isegi meie supermodell Sabrinal oli tõeliselt halb maitse. Toidud olid taaskord ülimaitsvad. Rauati oli valmistanud maailma parimat tapast ehk peekon keeratud ümber datli, mille sees on mandel. See on lihtsalt imeline. Kõhud täis, olime valmis tantsima. Üllataval kombel lasti meid sellistena isegi klubisse sisse. Vahelduseks mulle isegi meeldis klubis. Koju tulles sai pea sodist puhtaks pestud ja juba kell 4 olingi oma värskelt lõhnavate linade vahel uinumas.

Jäänud ongi veel 4 nädalat (mõni päev vähemgi), aga ees on ootamas veel palju: tihe kooli ja kooliasjade nädal, minu sünnipäev, Barcelona reis, Sinterklaasi pidu (ehk siis hollandi jõulud) ning lisaks veel nii palju väljas käimisi ja kohvi/tee joomisi kui vahele mahub. Tänasel esimesel advendil mõtlen kõigi nende heade inimeste peale siin, kodus ja kaugemal. Parimat!