Manchester kohtub Valénciaga

Kolmapäeval, 2. novembril võtsin oma tusatujupilved kaasa ja istusin rongile, et minna omaette Valénciat avastama. Õnneks hakkas juba selginema poolel teel selle imeilusa linna poole, hoolimata sellest, et rong peatus igas väiksemaski peatuses. Ilm jäi küll pilviseks, aga kuivaks ning piisavalt soojaks, et veel paljaste säärtega ringi lipata (novembris, milline väike nauding!).

Minu eesmärk oli külastada natukene kultuuri Valéncias ja sellest imeilusast linnast veidikene pilte teha. Nii ma siis pildistasingi katedraali iga nurga alt ja tänava vaateid ühelt ja teiselt poolt. Esimene kultuuriline eesmärk oli Museo Bellas Artes ehk siis kunstimuuseum, kus ma veetsin peaaegu kaks ja pool tundi. Enamik kunstnikke olid minu jaoks tundmatud ja seal oli äärmiselt palju kristlikku kunsti. Igal juhul oli väga põnev. Siiski mulle meeldis kõige enam ekspositsioon, mis oli pühendatud sellisele sajandivahetuse hispaania kunstnikule nagu seda on Joaquin Sorolla. Imeilusad maalid ja palju lisainformatsiooni (mida ma püüdsin hispaania keeles lugeda ja siis pärast ingliskeelse tekstiga kontrollida, kas ja kui palju ma aru sain). Pealse selle olid muuseumis ka mõned Velazquezi ja El Greco teosed, kui nüüd kuulsustest rääkida.

Pärast muuseumis käiku jalutasin natukene ringi Jardines de Real´is ehk kuninglikus aias, kus asus ka kaunis rosaarium, mis oli küll novembri alguseks ära õitsenud. Selle asemel on aga aeg, mil apelsinid puudel oranžiks minema hakkavad (aga väidetavalt see ei tähenda, et nad valmis on ja pargist neid siiski söömiseks ei korjata ka). Aga milline eksootika minu jaoks, kes ma olen sügisel harjunud nägema tammetõrusid ja valima uut kastanimuna taskusse. Seega sattusin ka natukene hoogu nende pildistamisega. Aga samas on Valéncia just apelsinide poolest tuntud ja istandusi oli võimalik imetleda terve rongisõidu vältel. Seal jalutades otsustasin, et aitab minusugusele matsirahvale kunstist ja kultuurist ning kõnnin pigem niisama natukene linnas ringi ja üritan midagi söödavat leida.

Leppisin lõpuks Caesari salatiga Plaza de Virgenil koos cafe con lechega ja tegin siis natukene suveniiri (st postkaardi) sisseoste. Ja kuigi pole veel detsember, siis jõin ikkagi veel horchatat, sest mitte liiga tihti jooduna mulle see siiski väga meeldib. See oli ka moment, mil ma kuulsin Plaza de la Reinal kostumas lõppematut lärmi. Loomulikult pidin ma oma uudishimus uurima minema, mis toimub. Ma olin kindel, et tegemist on mingi protestiaktsiooniga (Hispaania pole küll Kreeka, aga noh, majanduskasvust ei saa siingi väga rääkida) ja mõtlesin uurin, mida rahvas nõuab. Aga que sorpresa! Lärmi epitsentrisse jõudes leidsin ma sealt eest hoopis tänava kohvikud hõivanud sinisärklastest inglased, kes olid cervezast julgustatuna väga lauluhoos. Jah, tegemist oli Manchester City jalkafännidega. Vaene Valéncia, mõtlesin tol hetkel.

Jalutasin siis veel natukene ringi ja otsustasin koju jälle sõita, et normaalsel ajal Castellónis olla. Rongi valik oli mul äärmiselt õnnestunud kahel põhjusel: (1) taaskord peatus see iga postikese juures; (2) mul oli “au” sõita koos kõigi nende sinisärklastega! Uskumatu! Ärge saage minust valesti aru, tegelikult oli tore kuulda seda ilusat ja mahlast Manchesteri aktsenti ning ma sain pool teed kuulda ka nende laule. Olin ju tulnud kultuuri nautima! Ja need laulud… Need on äärmiselt vaimukad ja uskumatult leidlikud. Kuna ma päästsin ühe inglase, kes lootis kohalikega inglise keeles rääkida, välja sellega, et ma talle vastasin, siis sain ka teada nende sihtmärgi: Villareal, kellega Man City kolmapäeval mängis. Rääkisime siis üle vaguni natukene ka juttu ning kui ta Villarealis (u 15 minutit Castellónist) ma läks, jätkus mul piisavalt taipu öelda neutraalne “Head mängu!” (sest midagi muud hispaanlasi täis rongis öelda oleks võibolla natukene ohtlik). Hiljem minu kõrval olev hispaania daam kommenteeris, et need inglased on ikka parajalt locod. Muideks, Man City võitis, 3:0 ja õnneks läksid fännid pärast mängu Valénciasse tagasi, sest Castellóni tänavatel ei oleks küll seda rõõmupidu muidu välja kannatanud…

Tagasi kodulinna jõudes läksin õhtul meie lõbusa seltskonnaga Monteditosse, kus sai 1-euroseid bocadilloseid süüa. Minu lemmikuks jäi siiski šokolaadi oma. Eeldad midagi šokolaadivõidega, aga see mis su lauale ilmub on veelgi parem. Eks otsustage ise pildi järgi. Mina olin õnnelik. Üleüldiselt sai palju naerda ning hommikustest tusatujupilvedest ei olnud enam lõhnagi.

Minu Valéncia pildialbum on siin: https://picasaweb.google.com/eevasadam/Valencia?authuser=0&authkey=Gv1sRgCO-utaqSnfK7vQE&feat=directlink