Wednesday, September 14, 2011

Lapsed, kassid ja prussakad

Oh kooliaeg, oh kooliaeg…

Pärast eelmise nädalavahetuse söögiorgiat algas pikk (see tähendab viiepäevane) koolinädal. Söögiorgia algas laupäeva õhtul, kui Veronika kutsus meid enda juurde õhtusöögipeole. Igaüks pidi kaasa võtma paar koostisosa ning kohapeal saime vaielda selle üle, milliseid imeroogasid nendest valmistada. Victoria2Multi- ja interkultuurse koostöö tulemusena valmisid pasta, kuskusi salat, burritod tomati ja vorsti kastmega ning magustoiduks veel jäätist banaanide ja šokolaadiga. Ehk siis oli kõike väga palju. Keskööl lõime klaase kokku Jolieniga, kel täitus 22. eluaasta. Selle peale otsustasimegi osa seltskonnaga minna El Grausse (sadamapiirkond mõningad kilomeetrid linnast väljas) pidutsema. Paar tundi jalakeerutamist ning siis voodisse magama.IMG_0051

Pühapäeval tähistasime Jolieni sünnipäeva mereäärse piknikuga. Lauake-kata-end põhimõttel sai taaskord suur hunnik toitu kokku ning söömine jätkus mõnuga. Sai palju jutustatud ning naerdud ning hiljem veel meres end kosutatud. Üleüldiselt üks mõnus ja akusid laadiv nädalavahetus toredamast toredamate inimestega.

Pühapäeva õhtul esitasin veel kodus oma versioonid härjavõitlusest. Õige “hooaeg” on küll õnneks siin piirkonnas lõppenud, aga eks minu versioon oli ka veidikene huvitavam. Härja asemel oli põhimõtteliselt sama suur prussakas, kes õhtul otsustas minu voodi alt ülbelt välja ilmuda. Kuna meie korteri ainukene meessoost isik oli ära, siis ei jäänud muud üle, kui ise selle õudusega tegeleda. Sellistel puhkudel on suureks abiks inglise kirjandus ning Jerome K. Jerome’i meistriteos “Kolm meest paadis (koerast rääkimata” osutus kasulikuks mitte ainult oma paadireisi jaoks vajalike nõuannete poolest, vaid ka võitluses mutantprussakaga. Kõige pealt üritasin seda kasutada viskeriistana oma võitluskaaslase suunal, aga kahjuks on minu snaiprinägemise juures tabamusprotsent üpris madal, seega jäid raamatu alla kinni ainult prussaka tundlad, mis ta sealt ka võitlusadrenaliinist vaimustatuna kiirelt vabastas. Seejärel pani see elukas sibama laua alla, kus sain ta välja meelitatud taskulambiga. Kui ta otsustas võtta suuna mööda riidekapi ust ülespoole, teadsin, et on aeg teha otsustav löök. Natukene sihtimist ning kirjandus lömastaski selle monstrumi. Igaks juhuks viskasin veelkord raamatu talle peale ning vajutasin võidukalt veel jalaga ka, et teha ikka kindlaks, et vaenlane on lõplikult purustatud. Pärast seda sussutasin oma toa mingi aerosooliga (millel oli putukapilt peal) täis. Haises, mis hirmus, aga vähemalt oli natukene julgem magama minna. Minu ainukene lootus on, et sellest tapatalgust ei saaks rituaali…

Esmaspäevast hakkas siis esimene tõeline koolinädal pihta: professor Jyväskylä ülikoolist tutvustab meile see nädal kultuuridevahelise kommunikatsiooni ja kompetentsi teooriaid. Lugemist on poole vihmametsa jagu… See-eest naudin aga väga oma hommikusi jalutuskäike kooli. Kuna Helen on esindab eestlaste spordivaimu siin Castellónis, siis on mul hommikuti võimalus üksi jalutada. Kool on alanud ka siinsetel väiksematel kodanikel ning iga hommik on tänavad täis lapsevanemaid, kes jütse kooli poole viivad. Minu tee viib mind ka mööda aedadest, kuhu kogunevad siinsed kodutud kassi. Täna hommikul võis väravaaugust näha, kuidas paar kassipoega mõnuga päikeselaigus mängivad. Koolipäevad iseenesest on üpris väsitavad. Täna sai tehtud üks grupitööna valminud presentatsioon ning pärast veel arutatud reedest esitlust. Homme hakkavad veel lisaks toimuma hispaania keele intensiivkursused, seega liigse vaba aja üle ei kurda.

Hispaania keelt on aga siin väga vaja. Eile pidasin maha väga multimodaalse vestluse interneti-mehega: tema hispaania, mina inglise-hispaania segakeeles. Korterikaaslased püüavad ka ikka kasutada hispaania keelt ning teatud asjadest hakkaks nagu juba aru saama. Loodetavasti kuu aja pärast suudan juba ise oma asju edukalt ajada.

Hea uudis on see, et meil on nüüd korteris ka normaalne internet. Seega laadisin üles ka hulga pilte. Püüan neid ikka järgemööda sinna juurde lisada, aga albumi leiab siit: https://picasaweb.google.com/eevasadam/Hispaania?authuser=0&authkey=Gv1sRgCLqn9LWAofSmtQE&feat=directlink

Päikest tormilisse Eesti elusse!

4 comments:

  1. Jeesus, ühe prussaka tapmisest suudab nii põnevalt kirjutada ilmselt ainult, Eeva! Ja jummel, ma pole Sind vist eluski nii pruunina näinud! Ma ei teadnud, et su nahk seda tooni võimeline võtmagi on:D Äge!!!
    Aga ma ei saanud aru lausest: "Kuna Helen on esindab eestlaste spordivaimu siin Castellónis.." ehk selgitaksid?

    ReplyDelete
  2. Mu mõte jookseb kiiremini, kui mu sõrmed. Selle lausega tahtsin öelda seda, et Helen läheb sportlikus vaimus jalgrattaga kooli (mida see "on" seal lauses teeb... ma ei tea!)
    Ja oma ihuvärvi üle olen ise ka imestunud. Eks suvine Kreeta andis hea põhja alla ning Vahemere päike on ikka pruunistav.

    Ja prussaga mõõtmiseks ei jäänud väga aega, aga ikka paar, 3, 4 cm tuli ära, ma pakun :)

    ReplyDelete