No hablo español

Üllatus, üllatus küll. Kolm nädalat juba siin oldud ja ikka veel ei tule hispaania keelsest vestlusest midagi välja. Täna on üks nendest päevadest, mil tundub võimatu, et ma kunagi seda keelt ka rääkida suudan. Hoolimata sellest, et mul on nüüd mehhiklasest korterikaaslane, kes saab küll inglise keelest natukene aru, aga no habla. Samas käib endale üpris pinda, et pidavalt on vaja mingeid “tõlke” enda kõrvale. Aga see selleks, homme on mu teine hispaania keele tund ning ehk pärast seda on jälle optimistlikum tunne.

Esimene koolinädal oli üpris väsitav. Viis päeva järjest loenguid ning lugemist; väikesed grupi tööd veel vahelegi. Veel tänasel vabal päevalgi sai pea kolm tundi oma kahe grupikaaslasega tööd tehtud ning järgmine reede püüame selle ära lõpetada (3-5 lk esseed kolme peale kirjutada). Nädalavahetus oli peaaegu sama väsitav, kui nädal isegi. Reede õhtul läksin oma kursaõe Silke sünnipäevale, kus ma arvasin, et lähen hulluks kõigi nende erinevate keelte keskel. Inglise, hispaania ning siis käisid veel minu läheduses saksa ja prantsuse keelsed vestlused. Pole ime, et ma vahel inimestega eesti keeles rääkimist alustan, mis sest, et ma moodustan suure tõenäosusega 50% siinsest eesti keelt kõnelevast populatsioonist. Silke juurest sundisid meid lahkuma naabrid, kes kurtsid ametivõimudele lärmist. Seega sai sõbralikult kokku lepitud, et lahkume. Püüdsime linna peal natukene ringi liikuda ja oma kohta (elus) leida, kuid lõpuks liikusid kõik kodu poole.

Laupäeval kell 10 oli start ekskursioonile mägedesse Montanejose ning Rubielose poole. Montanejos ootas meid termiline mägijõekene, millesse oli väga mõnus ja jahutav ennast kasta. Ümbrus oli lihtsalt maagiline. Ujud kuskil mägede vahel nagu mõnes laguunis ning vesi on nii sini-sinine ja selge, et tahaks lihtsalt rüübata ja juua. Tõeline paradiis! Ainuke miinus asja juures on see, et tegemist on üpris turistika kohaga, seega pead seda õndsust jagama üpris suure rahvahulgaga. Ega kõike ei peagi elus saama ning ma olen väga õnnelik selle üle, mis on.  Pärast suplust sai natukene päikese käes kuivatud ning peesitatud ning oodatud lõuna pausi. Lõunaks liikusime Montanejose linnakese hotelli, kus oli meie reisi hinna sees kolme käiguline lõuna. Kõige pealt “väike” salat koos singi ja juustuvalikuga. Minul hakkas juba sellest kõhukene täituma, kuid see polnud veel kõik, nagu telesopis öeldakse. Pearoaks oli loomulikult siinse kandi eri: paella. Ma armastan seda sööki. Tõeliselt hästi tehtud ja maitsekas (ikkagi parem kui see, mis ülikoolis pakutakse, kuigi see on ka väga hea!) ning mõnusalt suur taldrikutäis pealekauba. Pole ime, et pärast seda tekkis väike oigamise tunne. Õnneks on minu organismis maguskõht eraldi ehitatud, seega polnud probleeme selle mahutamisega. Kõrvale sai joodud mõnusalt kerget punast veini ning hiljem veel väike café solo ka. Kahjuks on siin Hispaanias kohviga mitte nii head lood. Mina, kes ma õppisin suvel kohvi jooma ja nautima, tahaksin mõnusalt kruusitäit kanget musta kohvi. Siin on aga kaks valikut: cafe con leche ja cafe solo. Esimene on piimakohv (millest ma väga huvitatud pole) ning teine on põhimõtteliselt espresso. Seega pean ma siin elama väikeste tasside ülikange kohvi peal.

Edasi läks reis umbes tunnise mägede vahelise bussisõidu kaugusel asuvasse Rubielose linnakesse. Milline armas vana mägiküla. Ühiselt otsustasime, et ülikool peaks hoopis seal asuma. Seal oli meil giid, kes tegi natukene tuuri ning tutvustas erinevaid majasid ning samuti kirikut. See järel sattusime me keset linna pidustusi tänaval. Lihtsalt ilmusid üks hetk välja hunnik inimesi ja muusikuid ning pidustused linna tänavatel läksid lahti. Ka meid turiste haarati kaasa tantsima. Nimelt toimusid linna patrooni pidustused, mis tähendab, et viieks päevaks aastas unustatakse töö ning argimured ning lihtsalt pidutsetakse. Laupäeval oli pidustuste viimane päev, mis tähendas, et see oli ikka täies hoos. Hiljem läks suurem osa seltskonnast vaatama vaatemängu härgadega, aga kuna minu enda suhted sellesse meelelahutusse on üpris külmad (isegi kui Rubielose variant oli väga loomasõbralik), siis otsustasime nelja kursakaaslasega hoopis kasutada vaba aega ebaproduktiivselt ning nautida hoopis õlut selle linnakese keskaegsel tänaval. Tõenäoliselt kõige ilusam ja rahulikum koht, kus ma olen cervezat nautinud. Seltskond oli samuti esmaklassiline.

Tagasi koju jõudes sai tuttavaks oma uue korterikaaslase Gabyga (Mehhiko) ning siis suundusime suure seltskonnaga inglannast Erasmuslase Elleni sünnipäevale. Tema korter oli paksult inimesi täis ning oli peaaegu võimatu kellegagi normaalselt suhelda. Kiirelt sangria sisse ning juba kesköö paiku liikusime klubi poole, mille jaoks saime flaierid, mis tagasid tasuta sissepääsu ning tasuta joogi. Pidu oli päris äge. Üle pika aja nautisin tantsimist sellises olustikus ning seetõttu saigi koju alles pärast kella viite hommikul.  Peol oli väga palju Erasmuslasi, kes on kindlasti väga toredad inimesed, aga ma kahjuks ei tea neid väga hästi, sest minu pidutsemise alane laiskus on liiga suur. Seega ei tunne ma praegu eriti mugavalt selles seltskonnas. See võib kõlada julmalt ning külmalt (eks ole mulle ka öeldud, et ma olen kuumavereline, aga külma südamega…), aga ma pigem investeerin inimestesse, kellega ma veedan koos järgmised neli kuud, kui muretsen nende pinnapealsete suhete pärast, mis nende inimestega tekivad. Teatavasti pole mul ka kõige lihtsam uusi tutvusi luua ning võõraste inimestega lihtsalt rääkima hakata, seega tunnen ennast natukene võõrana selles seltskonnas. Aga pole muret, mulle meelivad väga mu enda kursakaaslased ning olen alati valmis oma sõnu sööma Erasmuslaste koha pealt.

Pühapäev möödus üpris vaikselt ja uniselt. Sai natukene niisama oma asju aetud ja kirju kirjutatud ning siis otsustasin Heleniga ühineda randa minekuks. Meres ujumas käimine värskendas lõpuks mind ja äratas lõplikult ülesse. Kahjuks oli aga mere ääres väga tuuline ning vaade oli häiritud lendlevast liivast. Rääkimata sellest, et su suu ja silmad seda täis olid. Niisiis tulime pärast tunnikest koju tagasi, vahetasime kiirelt riided ning suundusime Dutchiede juurde, kus tähistasime Victoria üleskutsul Tsiili rahvuspüha. Selle auks õpetas ta meid empanadasid tegema. Mina sain au sõtkuda valmis tainas ning see järel tegime kõik 2 emapanadat. Need olid imemaitsvad! Taaskord kvaliteetaeg heade inimestega, natukene sangriat ning nalja ja naeru… Õnneks liikusid kõik varakult kodu poole ning seega sai varakult magama heidetud vahelduseks.

Homme hakkab peale selle nädala hullus: kolm päeva Eurocampuse kursust, neli päeva hispaania keele kursusi, lisaks veel grupitööd, kodutööd… Ühesõnaga, igavuse üle siin enam kurta ei saa. Ja igatsen ikka veel elektripliiti, mis sest, et saime täna uue gaasiballooni, et saaksime taas süüa teha.

Ilusat ja head kõigile!