Esimene nädal Castellónis on juba pooleldi märkamatult mööda saanud ning mul on tunne, et varsti ei saagi enam aru, kuidas need nädalad siin mööduvad ning ongi jõulud käes. Ühtepidi on see tore, sest see tähendab, et aeg on produktiivselt veedetud („produktiivselt“ väga laias tähenduses, kaasates siiski ka meelelahutust ning vaimset tervist). Teisalt oleks see aga kurb, sest nagunii saab siin nii vähe olla ning on nii vähe aega oma hispaania keelt täiendada (st lisada oma sõnavarasse veel paar sõna peale hola). Aga eks praegu ole veel vara tibusid lugeda (siin on ikkagi suvi alles!).
Esmaspäev ja teisipäev olid taas koolipäevad, kuigi veel ei olnud alanud eriliselt akadeemiline pool. Daria Utrechtist (mis sest, et tegelikult Eestist) tegi meiega erinevaid rollimänge ning harjutusi, et lähendada meie gruppi ning valmistada ette meid mõningateks teemadeks, mida hiljem programmis käsitleme. Tegelikult olid need harjutused väga toredad, sest nad andsid võimaluse tutvuda ka nendega, kellega võibolla siiamaani nii palju rääkinud ei ole. Ma olen endiselt veel arvamusel, et mul on grupiga väga vedanud; väga palju väga toredaid ning huvitavaid inimesi on kokku saatunud (ja siis mingi minusugune oivik kah seal vahel).
Teisipäeval tuli lõpuks pärast pikka arutlust ja kaalumist otsus sõita õhtuks Vila-Reali, mis on siit umbes 10 kilomeetri (kui nii paljugi) kaugusel asuv linn. Nimelt oli seal toimumas kõiksugused pidustused ning miks mitte kasutada juhust sellest osa saada. Kohale jõudes seiklesime veidikene ringi, kuid siis jõudsime õnneks tapase telki, kus sai endale jooki ja selle kõrvast muretseda. Mina otsustasin siiski olla veinikultuurile lähemal ning juua tinto de veranot (veini „kokteil“, kus on punase veini ja sidrunilimonaadiga). Tapaseks valisin endale midagi sellist, mida kodus naljalt ei söö. Ega ma endiselt veel sada protsenti kindel ei ole, mis see täpselt oli, aga viimased arvutused näitavad, et tõenäoliselt oli tegemist kalmaariga. Igal juhul maitses see hästi; samuti olid suuuuurepärased Heleni datlid mandli ja peekoniga.
Niimoodi joogi ja näksiga saigi meie suure grupiga seal telgis üks laud okupeeritud ning juttu ajatud. Mina sattusin Rauati (Šveits) ja Martiniga (Saksamaa/Ecuador) arutlemas maailma poliitika üle. See oli äärmiselt kihvt ja huvitav vestlus; ma ise püüdsin küll oma Väga Väikese Aruga (nagu karupoeg Puhh) suud vähe lahti teha, aga tundsin, et just selliste vestluste pärast ma kaugemale otsustasingi tulla.
Kui telgist hakkas rahvas vähe haaval ära kaduma, oli selge, et varsti lastakse Vila-Reali tänavatele lahti härg, kes siis siinse traditsiooni kohaselt kuulub pidustuste juurde. Ma ei hakka valetama ning ütlen pärast Vila-Realis nähtut ka otse välja: see on osa Hispaania kultuurist, mida ma kunagi mõistma ei hakka. Mida me sealsetel tänavatel siis näha saime, oli nn Toros de Fuego ehk siis tulehärg. See tähendab, et enne kui härg lastakse mööda tänavaid jooksma, süüdatakse tema sarvede otsas olev materjal. Ei ole kaunis vaatepilt, eriti kui sa tead, et lõpuks on see härg pime. Minu jaoks võibolla kõige häirivam oligi näha, kuidas see härg tagasi tuli ning lõpuni piinatud ning väsinud oli, kuid inimese siiski püüdsid teda veel provotseerida. Ei, aitäh. See on nüüd nähtud ning loodan, et ka esimest ja viimast kord oma elus.
Kuigi pidu läks edasi ning järgmine härg pandi ka juba põlema, siis otsustasime ühe pundiga tagasi Castellóni suunduda, kuigi kolmapäev oli täiesti vaba. Hommikupoolikul nautisin niisama kodus olekut ning seejärel tegin omale rattakaardi ära. Nimelt toimib Castellónis rattalaenutus süsteemi, millega saad endale võtta teatud punktidest, mida jagub üle linna, ratta ning sellega kuni 2 tundi sõita ning siis paned selle taas tagasi. Selle kasutamiseks peab läbima natukene bürokraatiat Hispaania moodi. Kõige pealt tuleb maksta panka 10€ deposiiti, mille eest antakse sulle templiga tšekk. Sellega pead minema natukene eemal asuvasse hoonesse, kus täidetakse mingi vorm, võetakse su tšekk ning vastutasuks saad rattakaardi PIN-numbriga ning kingituseks kaasa veel taskulamp koos kinnitusega. Lihtne ja loogiline. Ikka on parem, kui on tööjaotus...
Edasi läksime randa (kuhu muideks saab ka rattaga minna, aga arvestades minu sportlikku vormi ning õhutemperatuuri, siis ma valisin konditsioneeriga bussi). Paar tundi peesitamist ja jutuajamist. Saime kõik koos rõõmustada grupikaaslase Tatyana (Holland) värskelt tädiks saamise üle. Õhtuks oli plaan minna koos teiste juba saabunud välisülikõpilastega korraldatud õhtusöögile pitsarestorani. Rahvast oli seal koos palju ning kõik võimalikest kohtades. Minu istekohta arvestades, siis värskendasin pigem on roostes ning koost lagunevat saksa keelt, kui õppisin hispaania keelt. Aga asjaks seegi. Pitsa maitses hästi ning sangriat toodi ka pidevalt lauale juurde (ning olgem ausad, ka see mekkis õige hää!). Pärast suurt söömist sai taaskord suundutud Wallabysse jalga keerutama. Mina otsustasin sealt koos Martaga (poolatar, kes algselt meiega elama pidi tulema) 2 paiku põgeneda ning otsida värsket õhku. Pubi/Klubi oli lihtsalt nii palav, et higi voolas tõesti ojadena... Kahjuks polnud ka väljas väga õhuga kiita.
Neljapäeval saime kella kokku siinse välisüliõpilaste koordinaatori (vms) Margaga kokku, kes andis meile vajalikud juhtnöörid järgmiseks neljaks kuuks. Väga tore ja abivalmis inimene. Paar päeva varem aitas ta mul ka oma viimased paberid korda ajada ning Erasmuse stipendium on ka lõpuks minuni jõudnud. Olen hetkel üpris rikas mutt!
Hiljem läksime Heleniga koos randa veel päikest püüdma ning olime koos hulga Erasmuslastega, kes vaikselt hakkasid ära minema. Lõpuks jäi järgi väike seltskond ning sain tuttavaks veel paari uue inimesega. Kuna jõudsime randa alles ammu pärast lõunat, siis jäime sinna peaaegu kuni päikese loojanguni. Väga mõnus olemine.
Täna sai hommiku poolikul Igasuguseid Tähtsaid Asju aetud: registreeritud ennast hispaania keele intensiivkursustele (alates 15. september olen kolm nädalat esmaspäevast kuni reedeni õhtuti hõivatud paanilise keeleõppega), samuti registreerisin ennast tulevaks laupäevaks toimuvale väljasõidule (mille osana saab ka paellat süüa!) ning lõpuks ostsin ka ära lennupileti tagasi koju. Ehk siis minu jalad puudutavad taas kodumaa pinda 24. detsembril ning jõuan ilusti jõuluorgiaks koju. Täna on plaanis väike õppimine ja siis ehk veel inimestega kohtuma.
Kirjad ja joonistused juba jõuavad minuni, selle eest suured ja soojad tänud! Ja mul on alati ülihea meel neid veel saada!
Kommenteerin su postituse suuremat osa ehk siis: väga tore! Hea on lugeda midagi, mis sageli muigama paneb :) Ja see rattasüsteem on ikka tänuväärt asi! Nautige suve edasi! Siin oli täna küll päikest, aga sügisene kargus hiilib vaikselt ligi :)
ReplyDelete